teisipäev, 15. mai 2007
desperado
Desperado, why don’t you come to your senses?
You been out ridin’ fences for so long now
Oh, you’re a hard one
I know that you got your reasons
These things that are pleasin’ you
Can hurt you somehow
Don’ you draw the queen of diamonds, boy
She’ll beat you if she’s able
You know the queen of heats is always your best bet
Now it seems to me, some fine things
Have been laid upon your table
But you only want the ones that you can’t get
Desperado, oh, you ain’t gettin’ no youger
Your pain and your hunger, they’re drivin’ you home
And freedom, oh freedom well, that’s just some people talkin’
Your prison is walking through this world all alone
Don’t your feet get cold in the winter time?
The sky won’t snow and the sun won’t shine
It’s hard to tell the night time from the day
You’re loosin’ all your highs and lows
Ain’t it funny how the feeling goes away?
Desperado, why don’t you come to your senses?
Come down from your fences, open the gate
It may be rainin’, but there’s a rainbow above you
You better let somebody love you, before it’s too late
esmaspäev, 14. mai 2007
ajan segast
Ma ei saa ühtegi tehtud tegu ega mõeldud mõtet tagasi võtta, neid saab tegemata või mõtlemata jätta. Kui neid ei tee, kui neid ei mõtle, siis pole vaja karta, et vääriti tegemises süüdistatakse, aga võib karta, et süüdistatakse tegematajätmises.
Mida ma saaksin silmas pidada, on see, et mu tegude võimalikud tagajärjed ei kumuleeruks millekski ebameeldivaks. Sajaprotsendiliselt seda ära hoida siiski ei saa, ent vaja oleks minimeerida. Püüda minimeerida.
Mulle tundub, et ma olen midagi teinud, millest veel ei tea, kas oleksin pidanud selle tegemata jätma. Olen kellegi vabaks andnud ja ma ei tea, kas ta tuleb tagasi või läheb oma elu elama ja kui ta teeb viimast, siis kas peab mind hea või halva sõnaga meeles?
Reedel ta läks. Veel ei tea, mis sellest kõigest tuleb ja ootuse aeg on kole raske.
Mida ma saaksin silmas pidada, on see, et mu tegude võimalikud tagajärjed ei kumuleeruks millekski ebameeldivaks. Sajaprotsendiliselt seda ära hoida siiski ei saa, ent vaja oleks minimeerida. Püüda minimeerida.
Mulle tundub, et ma olen midagi teinud, millest veel ei tea, kas oleksin pidanud selle tegemata jätma. Olen kellegi vabaks andnud ja ma ei tea, kas ta tuleb tagasi või läheb oma elu elama ja kui ta teeb viimast, siis kas peab mind hea või halva sõnaga meeles?
Reedel ta läks. Veel ei tea, mis sellest kõigest tuleb ja ootuse aeg on kole raske.
reede, 4. mai 2007
õigus olla ebapopulaarne
Väikese nõia tee on täna väheke mõrkjavõitu.
Õigusega mõnes mõttes - ja ometi mitte päris, kui asjale pisut teiste silmadega kaeda.
Ükskord, kui ma kohalikus polikliinikus mingi tohtri ukse taga passisin ja püüdsin meeleheitlikult aega tappa, langes igavlevalt ringiloivav pilk infotahvlile seinal, kuhu kellegi püüdliku käega oli kirjutatud palju mõistlikke asju sellest, kuidas tuleks elada, et tervena surra. Üldiselt seda sorti propaganda mulle ei toimi, ma olen paljusid kahjulikke harjumusi endale hoolega külge harjutanud ja need vähesed kasulikud, mida eales evinud olen, on mitmedki küljest kukkunud. Aga üks lause sealt mõjus mulle vist eluks ajaks. See jäi mulle meelde ja sellest päevast peale muutis see mõnevõrra vaatenurka, läbi mille ma sellesinase sebimise peale vaatan.
See mõte oli rabavalt lihtne.
Sa ei pea kõigile meeldima.
See põhimõte on ääretult lustakas ja tõsiselt vabastav, kui asja üle järele mõtelda. See on õigus olla vastik, mis on üks elementaarseid inimõigusi, sisaldades endas muuhulgas pariteetselt põnevat asjaolu, et teistel inimestel on õigus pidada sind ebameeldivaks või olla sinu jaoks ebameeldivad.
Selle lihtsa elutõe eiramisest sünnitame enesele suure hulga asjatuid pingeid, mis meid pahatihti tühjaks kurnavad ja sügavale masenduse rüppe tõukavad. Eeldades, et ma olen nii kena inimene, et kellelgi minu vastu midagi ei ole, on inimene justkui parun von Münchausen, kes iseend patsipidi soomülkast välja sikutada üritab. Nõnda mõeldes asetame endid ise märklauaks, olgu see siis teadmatusest või rumalusest, mis on kaks ise asja.
Vahel vassitakse selle ilmutusliku arusaamisega väga demagoogiliselt. "Sa ei saa kõigile meeldida," mida pahatihti aseaineks kasutatakse, on hoopis ise ooperist. See sisaldab nendingut, et kuidas ka ei püüaks, kõigile ikkagi meeltmööda ei ole, sellest hoolimata peab viks inimene olema visa ja püüdlik ja peaga vastu seina jooksma ja selmet mõjuda vabastavalt, vaid süvendab rahulolematust iseendaga ning asjatuid püüdeid sellega toime tulla.
Teiste inimeste põhjused meid mitte sallida ei pruugi üldse olla objektiivsed või olla meist endist kinni. Võimetus mõista näiteks on üks sellistest, kadedus ka. Ja isegi kui kellegi põhjus kõõrdivaatamiseks on kontrollitav meie endi poolt, peaksime endilt küsima, kas me seda põhjust vähendades endale head või halba teeme ja jätma selle asja otsustamise endi hooleks. No kelle asi see õige peaks olema, kuidas keegi teine riides käib, millist õlut eelistab tordi kõrvale või kas oma juukseid lõikab/ei lõika? Miks siis raisata oma kallist aega ja energiat selle sektori peale inimkonnast, kes õela rõõmuga kõik su pingutused liiva laseb joosta, kui võiks selle asemel aktsepteerida enda õigust olla vastik teatud inimeste jaoks ning sellest vabaneva energia toel olla veelgi rohkem hea, meeldiv ja tore nende jaoks, kellele sina meeldid ja kes sulle meeldivad?
Tagame endale õiguse olla vastik ja ärme nõuame endalt võimatut - ja elu muutub kohe natikene heledamaks ja elamisväärsemaks. Võib-olla sisaldub selles üleskutses natukene sinisilmset vastutustundetust ja minu eale kohatut ebatõsidust, ent siiski. Mis parata, vahel on vaja asju kergemalt võtta ja peagi märkad, et mõned teised asjad hakkavad seejärel kergemalt kätte tulema. Mis seal pattu salata, inimene on ratsionaalne, mis väljendub kasvõi talupojatarkuses "sitta pannakse sellele kapsale, mis kasvab" - st nõutakse ikka neilt, kes nõudmisi täidavad ja kollaboreeruvad ning need, kes eriti ei reageeri, jäetakse rahule.
Tegelikult nõuab ebapopulaarne olemine mõnevõrra kodanikujulgust, aga see kõik on tahtmise küsimus. Ka nõuab ebapopulaarseks hakkamine mõnevõrra paksu nahka ja oskust asjadest mitte välja teha, aga see muutub seda lihtsamaks, mida sügavamale siseveendumusele sa jõuad ja mida enam kaugened soovist olla võimalikult paljude jaoks vastuvõetav. Liiatigi - kui kelleltki saabuv kiitus või tunnustus jätaks meid ükskõikseks, siis miks ei peaks sama kehtima ka laituse või halvakspanu suhtes.
Ja viimaks, ent ometi peamiseks nõuab ebapopulaarne olemise õigus olulisel määral vastutustunnet ja intelligentsust, kuna see kätkeb endas siiski vaid õigust olla selline nagu sa oled ja olla tahad ning ei välista vajadust ennast harida ja üritada areneda ega sisalda nõuet käituda sihilikult norme eirates ja realiseerida oma õigust teiste inimeste õiguste arvelt või rünnetes nende vastu. Siinkohal ei taha ma mitte oma sõnu vastik olemise lubatavusest tagasi võtta, vaid eristada vastik olemise lubatavus kõigelubatavusest, mis on üks sootuks teine asi.
Õigusega mõnes mõttes - ja ometi mitte päris, kui asjale pisut teiste silmadega kaeda.
Ükskord, kui ma kohalikus polikliinikus mingi tohtri ukse taga passisin ja püüdsin meeleheitlikult aega tappa, langes igavlevalt ringiloivav pilk infotahvlile seinal, kuhu kellegi püüdliku käega oli kirjutatud palju mõistlikke asju sellest, kuidas tuleks elada, et tervena surra. Üldiselt seda sorti propaganda mulle ei toimi, ma olen paljusid kahjulikke harjumusi endale hoolega külge harjutanud ja need vähesed kasulikud, mida eales evinud olen, on mitmedki küljest kukkunud. Aga üks lause sealt mõjus mulle vist eluks ajaks. See jäi mulle meelde ja sellest päevast peale muutis see mõnevõrra vaatenurka, läbi mille ma sellesinase sebimise peale vaatan.
See mõte oli rabavalt lihtne.
Sa ei pea kõigile meeldima.
See põhimõte on ääretult lustakas ja tõsiselt vabastav, kui asja üle järele mõtelda. See on õigus olla vastik, mis on üks elementaarseid inimõigusi, sisaldades endas muuhulgas pariteetselt põnevat asjaolu, et teistel inimestel on õigus pidada sind ebameeldivaks või olla sinu jaoks ebameeldivad.
Selle lihtsa elutõe eiramisest sünnitame enesele suure hulga asjatuid pingeid, mis meid pahatihti tühjaks kurnavad ja sügavale masenduse rüppe tõukavad. Eeldades, et ma olen nii kena inimene, et kellelgi minu vastu midagi ei ole, on inimene justkui parun von Münchausen, kes iseend patsipidi soomülkast välja sikutada üritab. Nõnda mõeldes asetame endid ise märklauaks, olgu see siis teadmatusest või rumalusest, mis on kaks ise asja.
Vahel vassitakse selle ilmutusliku arusaamisega väga demagoogiliselt. "Sa ei saa kõigile meeldida," mida pahatihti aseaineks kasutatakse, on hoopis ise ooperist. See sisaldab nendingut, et kuidas ka ei püüaks, kõigile ikkagi meeltmööda ei ole, sellest hoolimata peab viks inimene olema visa ja püüdlik ja peaga vastu seina jooksma ja selmet mõjuda vabastavalt, vaid süvendab rahulolematust iseendaga ning asjatuid püüdeid sellega toime tulla.
Teiste inimeste põhjused meid mitte sallida ei pruugi üldse olla objektiivsed või olla meist endist kinni. Võimetus mõista näiteks on üks sellistest, kadedus ka. Ja isegi kui kellegi põhjus kõõrdivaatamiseks on kontrollitav meie endi poolt, peaksime endilt küsima, kas me seda põhjust vähendades endale head või halba teeme ja jätma selle asja otsustamise endi hooleks. No kelle asi see õige peaks olema, kuidas keegi teine riides käib, millist õlut eelistab tordi kõrvale või kas oma juukseid lõikab/ei lõika? Miks siis raisata oma kallist aega ja energiat selle sektori peale inimkonnast, kes õela rõõmuga kõik su pingutused liiva laseb joosta, kui võiks selle asemel aktsepteerida enda õigust olla vastik teatud inimeste jaoks ning sellest vabaneva energia toel olla veelgi rohkem hea, meeldiv ja tore nende jaoks, kellele sina meeldid ja kes sulle meeldivad?
Tagame endale õiguse olla vastik ja ärme nõuame endalt võimatut - ja elu muutub kohe natikene heledamaks ja elamisväärsemaks. Võib-olla sisaldub selles üleskutses natukene sinisilmset vastutustundetust ja minu eale kohatut ebatõsidust, ent siiski. Mis parata, vahel on vaja asju kergemalt võtta ja peagi märkad, et mõned teised asjad hakkavad seejärel kergemalt kätte tulema. Mis seal pattu salata, inimene on ratsionaalne, mis väljendub kasvõi talupojatarkuses "sitta pannakse sellele kapsale, mis kasvab" - st nõutakse ikka neilt, kes nõudmisi täidavad ja kollaboreeruvad ning need, kes eriti ei reageeri, jäetakse rahule.
Tegelikult nõuab ebapopulaarne olemine mõnevõrra kodanikujulgust, aga see kõik on tahtmise küsimus. Ka nõuab ebapopulaarseks hakkamine mõnevõrra paksu nahka ja oskust asjadest mitte välja teha, aga see muutub seda lihtsamaks, mida sügavamale siseveendumusele sa jõuad ja mida enam kaugened soovist olla võimalikult paljude jaoks vastuvõetav. Liiatigi - kui kelleltki saabuv kiitus või tunnustus jätaks meid ükskõikseks, siis miks ei peaks sama kehtima ka laituse või halvakspanu suhtes.
Ja viimaks, ent ometi peamiseks nõuab ebapopulaarne olemise õigus olulisel määral vastutustunnet ja intelligentsust, kuna see kätkeb endas siiski vaid õigust olla selline nagu sa oled ja olla tahad ning ei välista vajadust ennast harida ja üritada areneda ega sisalda nõuet käituda sihilikult norme eirates ja realiseerida oma õigust teiste inimeste õiguste arvelt või rünnetes nende vastu. Siinkohal ei taha ma mitte oma sõnu vastik olemise lubatavusest tagasi võtta, vaid eristada vastik olemise lubatavus kõigelubatavusest, mis on üks sootuks teine asi.
reede, 27. aprill 2007
distantsi küsimus
Mind vahel üllatab, kuivõrd võimetu on inimene valima lühiajalise kasu- ja pikas perspektiivis kahjutoova vahel. Õigemini, kui meelsasti tehakse valik kiire perspektiiviga kasu poolt ja jäetakse täiesti tähele panemata kahju, mis sellest sünnib.
Näiteid: aga palun.
Vaateaknalt või reklaamist saab lugeda, et auto maksab 250 000 krooni, kusjuures täna saab hinnast veel 15 ooo alla. Kindlasti loetaks seda teadet hoopis teistmoodi, kui seal juures oleks kirjas ka see, et selle auto ostnud keskmine klient sõidab järgmise viie aasta jooksul läbi kütust 150 000 krooni eest, kulutab sund- ja vabatahtlisele kindlustusele ca 50 000 krooni ning vähemalt ühel tema perekonnaliikmel mitmekümnekordistub tõenäosus autoõnnetuses surma saada.
Või et kodumasinat ostes oleks A, B või C elektrikuluklassi asemel kirjas ka see, palju selle kodumasina koormamine tema eeldatava tööressursi juures elektrit võtab ning mis see tänastes hindades maksab.
Või kui toidu hinnasildil oleks kirjas ka see, kui palju selle olluse 100 grammi sissesöömine kasvatab keskmise ainevahetuse juures inimpekki juhul, kui kõik sissesöödav on ülemäärane?
Kas me jätaksime ostmata mingi vidina teades, kui palju selle tootmine kusagil kaugel on kahjustanud kedagi või midagi, millest meil isiklikult pole ei sooja ega külma?
Ei tea, kas mõjuks? Vist mitte. Suitsetamise kahjulikkuse kohta on ju pakil kirjad peal, aga ikka teab meist mõni kedagi onu Akslit või tädi Maalit, kes vaatamata siberi vintsutustele ja ilma filtrita paberosside ohtrale tarvitamisele suri saja kümne aasta vanuselt toidumürgitusse ja see õigustab jätkuvat kimumist piisavalt.
Naljakas. Me ostame loteriipileteid lootes, et oleme just see üks sadade tuhandete seast ja just täna jackpot meile langeb, ja ületame autoroolis kiirust usus, et ega me vahele jää. Me teeme arutuid, kurbade järelmitega tegusid usus, et nende mittesoovitavad tagajärjed, millede ilmnemise tegelik tõenäosus on sadu kordi suurem kui lotovõit, lähevad meist mööda.
Õnn on personaalne ja ligi, pahad asjad on impersonaalsed ja kauged. Meeldiv resultaat lühendab subjektiivset eeldatavat saabumise aega pea miinimumini ja ebameeldiv resultaat lükkab selle ebamäärasesse tulevikku. Inimene, kes on mängupõrgus valmis viimase välja panema ja võlgu võtma, tunneb end hinges ilmselt juba kui miljonär ja see, et ta peab puupaljana oma pere ette astuma ja järgmisel päeval lastele kusagilt söögiraha leidma, muutub täiesti teisejärguliseks.
Meeldiv tagajärg suurendab sündmuse saabumise arvatavat tõenäosust ja ebameeldiv tagajärg vähendab seda. Veider. Väga veider, ütleks Surra-Murra selle peale.
Veel keerulisemaks muutub asi, kui ei ole võimalik otseselt määratella, kas see, mida me parasjagu teeme, on kasulik või kahjulik. Mõnd arutust annab ainult aeg.
Näiteid: aga palun.
Vaateaknalt või reklaamist saab lugeda, et auto maksab 250 000 krooni, kusjuures täna saab hinnast veel 15 ooo alla. Kindlasti loetaks seda teadet hoopis teistmoodi, kui seal juures oleks kirjas ka see, et selle auto ostnud keskmine klient sõidab järgmise viie aasta jooksul läbi kütust 150 000 krooni eest, kulutab sund- ja vabatahtlisele kindlustusele ca 50 000 krooni ning vähemalt ühel tema perekonnaliikmel mitmekümnekordistub tõenäosus autoõnnetuses surma saada.
Või et kodumasinat ostes oleks A, B või C elektrikuluklassi asemel kirjas ka see, palju selle kodumasina koormamine tema eeldatava tööressursi juures elektrit võtab ning mis see tänastes hindades maksab.
Või kui toidu hinnasildil oleks kirjas ka see, kui palju selle olluse 100 grammi sissesöömine kasvatab keskmise ainevahetuse juures inimpekki juhul, kui kõik sissesöödav on ülemäärane?
Kas me jätaksime ostmata mingi vidina teades, kui palju selle tootmine kusagil kaugel on kahjustanud kedagi või midagi, millest meil isiklikult pole ei sooja ega külma?
Ei tea, kas mõjuks? Vist mitte. Suitsetamise kahjulikkuse kohta on ju pakil kirjad peal, aga ikka teab meist mõni kedagi onu Akslit või tädi Maalit, kes vaatamata siberi vintsutustele ja ilma filtrita paberosside ohtrale tarvitamisele suri saja kümne aasta vanuselt toidumürgitusse ja see õigustab jätkuvat kimumist piisavalt.
Naljakas. Me ostame loteriipileteid lootes, et oleme just see üks sadade tuhandete seast ja just täna jackpot meile langeb, ja ületame autoroolis kiirust usus, et ega me vahele jää. Me teeme arutuid, kurbade järelmitega tegusid usus, et nende mittesoovitavad tagajärjed, millede ilmnemise tegelik tõenäosus on sadu kordi suurem kui lotovõit, lähevad meist mööda.
Õnn on personaalne ja ligi, pahad asjad on impersonaalsed ja kauged. Meeldiv resultaat lühendab subjektiivset eeldatavat saabumise aega pea miinimumini ja ebameeldiv resultaat lükkab selle ebamäärasesse tulevikku. Inimene, kes on mängupõrgus valmis viimase välja panema ja võlgu võtma, tunneb end hinges ilmselt juba kui miljonär ja see, et ta peab puupaljana oma pere ette astuma ja järgmisel päeval lastele kusagilt söögiraha leidma, muutub täiesti teisejärguliseks.
Meeldiv tagajärg suurendab sündmuse saabumise arvatavat tõenäosust ja ebameeldiv tagajärg vähendab seda. Veider. Väga veider, ütleks Surra-Murra selle peale.
Veel keerulisemaks muutub asi, kui ei ole võimalik otseselt määratella, kas see, mida me parasjagu teeme, on kasulik või kahjulik. Mõnd arutust annab ainult aeg.
reede, 13. aprill 2007
polegi midagi enamat
vaja kui leida mõnikord üks õige koht ja asjad liiguvad iseenesest paika.
Tänaõhtune koht on
siin.
Ma sattusin siia raadiost kõlava laulu ajel, ja juhus tahtis nii, et oli just aega võtta sel hetkel kõlav fraas ja google ja sõrmede all need kaks asja kokku viia. Ei tea, paljud veel nagu minagi ei teadnud, et see lugu, mida Mati Nuude üsna mõttetute sõnadega eesti keeli laulis, on tegelikult sellise päritolu või tagapõhjaga.
Päris kahju on mõelda, et nii palju on asju, mida ma ei tea. Nii palju muusikat, mida ära kuulata ei jõua. Vahel tahaks vaikust ja eimidagi enese ümber, ääretut rahu ja kõigest ära. Igaüks vist tahab.
Narkomaan, kes eile enda elust telesaates rääkis, leiti täna tapetuna. Narkomaanid, joodikud, vargad. Rumalad, inetud, vaesed. Kõik need teised, kolmandad ja neljandad. Deportees. Mõistlik, korralik inimene kehitab õlgu ja ütleb - nad on ise süüdi.
Kahju on mõelda, et nii palju on inimesi, kelleni peaks kindlasti jõudma, ent eales ei jõua.
Seda enam peaks hoidma neid, kes on.
Reede õhtuti kella 20:30 kuni 22:00 tuleb olla siin.
Tänaõhtune koht on
siin.
Ma sattusin siia raadiost kõlava laulu ajel, ja juhus tahtis nii, et oli just aega võtta sel hetkel kõlav fraas ja google ja sõrmede all need kaks asja kokku viia. Ei tea, paljud veel nagu minagi ei teadnud, et see lugu, mida Mati Nuude üsna mõttetute sõnadega eesti keeli laulis, on tegelikult sellise päritolu või tagapõhjaga.
Päris kahju on mõelda, et nii palju on asju, mida ma ei tea. Nii palju muusikat, mida ära kuulata ei jõua. Vahel tahaks vaikust ja eimidagi enese ümber, ääretut rahu ja kõigest ära. Igaüks vist tahab.
Narkomaan, kes eile enda elust telesaates rääkis, leiti täna tapetuna. Narkomaanid, joodikud, vargad. Rumalad, inetud, vaesed. Kõik need teised, kolmandad ja neljandad. Deportees. Mõistlik, korralik inimene kehitab õlgu ja ütleb - nad on ise süüdi.
Kahju on mõelda, et nii palju on inimesi, kelleni peaks kindlasti jõudma, ent eales ei jõua.
Seda enam peaks hoidma neid, kes on.
Reede õhtuti kella 20:30 kuni 22:00 tuleb olla siin.
kolmapäev, 11. aprill 2007
tema teab paremini
Näedsa, siit leidsin vihje, et mine vaata, kes oled. Läksin, vaatasin.
Ju nad siis teavad paremini. Ma ka tean nüüd.
Ju nad siis teavad paremini. Ma ka tean nüüd.
You are The Hermit
Prudence, Caution, Deliberation.
The Hermit points to all things hidden, such as knowledge and inspiration,hidden enemies. The illumination is from within, and retirement from participation in current events.
The Hermit is a card of introspection, analysis and, well, virginity. You do not desire to socialize; the card indicates, instead, a desire for peace and solitude. You prefer to take the time to think, organize, ruminate, take stock. There may be feelings of frustration and discontent but these feelings eventually lead to enlightenment, illumination, clarity.
The Hermit represents a wise, inspirational person, friend, teacher, therapist. This a person who can shine a light on things that were previously mysterious and confusing.
What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.
esmaspäev, 9. aprill 2007
seda kassid ostaksid
Eks ole ennegi ette tulnud, et pealtnäha õiget asja ajades räägitakse jaburat juttu. Kõigepealt muidugi küsimus, et miks peaks keegi tahtma jaburat juttu kuulata?
Vastus kõlab - hommikuses pealinna liikluskeerises, kus autod venivad justkui kari lustakaid mitmemõõtmelisi ja -värvilisi tigusid üle viadukti küürus selja, on vahel teretulnud vaheldus peale mootorimüra ja kõrvalautost kostva tnnnn-tnnnn-tnn träänsi-ina kuulata suhteliselt arukat juttu, mida leiab Vikrist, Kukust või Klassikaraadiost. Täna hommikul siis Vikker.
Nüüd siis õigest asjast, nimelt kirjandusfestivalist Sotsia. Igati õige ettevõtmine, võetagu aga usinasti ette, sedakorda kuuendat kõrda. Ma olen suhteliselt tagasihoidlik ühisürituste külastaja ja evin pigemini kammerlikku hingelaadi, sestap on mu poolehoid sellistele ettevõtmistele platooniline, kuid kes on ütelnud, et platooniline arm ei võiks kirglik olla. Sotsia-festivali korraldaja oli igastahes julge noor naisterahvas, ei temal eetrikrampi olnd ja tema siirast, nakatavat indu oli suisa rõõm kogeda.
Juteldes kenasti, jõudsid aga hommikuprogrammi juht ja Sotsia-neiukene tõdemuseni, et uuemat eesti kirjandust ikka eriti ei teata küll. Ja kuigi Kirjanike Liidul on kolmsada liiget, oskab inimene tänavalt praegu elusolevaist eesti kirjanikest nimetada ehk vaid Kivirähku, Karevat ja Kivisildnikku - kõik siinnimetatud algavad muide K tähega nagu kommerts, kui veel ise tähele ep pannud. Milline raiskamine! Võiks siis ju KL olla kolmeliikmeline, milles küss?
Ja siit jõuti siis ka tõdemuseni, et kirjanikud peaksid ikka rohkem pingutama loomaks selliseid teoseid, nagu tarbija näha tahaks, et läbimüügiarvud kasvaksid ja eesti kirjandus jõudsalt kosuks. Et see, et kirjanik pole populaarne ega müü, oleks justkui kirjaniku enda süü või nii.
Siit ei ole enam väga kaugel mõte, et milleks pidada üleval ooperiteatrit, kui ometi on olemas Meie Mees, Pets ja Korsten, Tanel Padar ja The Sun ning seesamunegi rahutu tuhkatriinu Mari-Leen, rääkimata Heldur Jõgiojast ja Toomas Annist. Milleks meie väikesele rahvale nt balletietendused, kui tubli Baskini teater jõuab kuus korra iga maakonna mõnesse kolkakülasse? Muusikas tundub selline mõtlemine kuidagi eriti räige.
Ei julge nüüd küll väita, et Kivirähu "Mees, kes..." ja "Rehepapp" oleks kommerts ja jama, aga ei saa parata, küsin üha iseendalt: Kas kultuur on see, mida kassid ostaksid?
Vastus kõlab - hommikuses pealinna liikluskeerises, kus autod venivad justkui kari lustakaid mitmemõõtmelisi ja -värvilisi tigusid üle viadukti küürus selja, on vahel teretulnud vaheldus peale mootorimüra ja kõrvalautost kostva tnnnn-tnnnn-tnn träänsi-ina kuulata suhteliselt arukat juttu, mida leiab Vikrist, Kukust või Klassikaraadiost. Täna hommikul siis Vikker.
Nüüd siis õigest asjast, nimelt kirjandusfestivalist Sotsia. Igati õige ettevõtmine, võetagu aga usinasti ette, sedakorda kuuendat kõrda. Ma olen suhteliselt tagasihoidlik ühisürituste külastaja ja evin pigemini kammerlikku hingelaadi, sestap on mu poolehoid sellistele ettevõtmistele platooniline, kuid kes on ütelnud, et platooniline arm ei võiks kirglik olla. Sotsia-festivali korraldaja oli igastahes julge noor naisterahvas, ei temal eetrikrampi olnd ja tema siirast, nakatavat indu oli suisa rõõm kogeda.
Juteldes kenasti, jõudsid aga hommikuprogrammi juht ja Sotsia-neiukene tõdemuseni, et uuemat eesti kirjandust ikka eriti ei teata küll. Ja kuigi Kirjanike Liidul on kolmsada liiget, oskab inimene tänavalt praegu elusolevaist eesti kirjanikest nimetada ehk vaid Kivirähku, Karevat ja Kivisildnikku - kõik siinnimetatud algavad muide K tähega nagu kommerts, kui veel ise tähele ep pannud. Milline raiskamine! Võiks siis ju KL olla kolmeliikmeline, milles küss?
Ja siit jõuti siis ka tõdemuseni, et kirjanikud peaksid ikka rohkem pingutama loomaks selliseid teoseid, nagu tarbija näha tahaks, et läbimüügiarvud kasvaksid ja eesti kirjandus jõudsalt kosuks. Et see, et kirjanik pole populaarne ega müü, oleks justkui kirjaniku enda süü või nii.
Siit ei ole enam väga kaugel mõte, et milleks pidada üleval ooperiteatrit, kui ometi on olemas Meie Mees, Pets ja Korsten, Tanel Padar ja The Sun ning seesamunegi rahutu tuhkatriinu Mari-Leen, rääkimata Heldur Jõgiojast ja Toomas Annist. Milleks meie väikesele rahvale nt balletietendused, kui tubli Baskini teater jõuab kuus korra iga maakonna mõnesse kolkakülasse? Muusikas tundub selline mõtlemine kuidagi eriti räige.
Ei julge nüüd küll väita, et Kivirähu "Mees, kes..." ja "Rehepapp" oleks kommerts ja jama, aga ei saa parata, küsin üha iseendalt: Kas kultuur on see, mida kassid ostaksid?
esmaspäev, 2. aprill 2007
hääleulatusest
Niiviisi siis. Pead blogi, ja pärast pead äkki hoopis uut töökohta otsima...
Küsimusi tekib minul küll rohkem kui üks, aga see kõige ahnem ja näljasem tahab teada, kas probleem tekkis teost või sellest, kuidas teost räägiti? Mitte, et ma õigustaks joomist või halba kõnepruuki, aga - maitse üle ei vaielda ja maitse eest ei tohiks ju ka karistada, kui see mainstreamiga päris kokku ei lähe.
Või tohib?
Mina ei mõista vastata.
Küsimusi tekib minul küll rohkem kui üks, aga see kõige ahnem ja näljasem tahab teada, kas probleem tekkis teost või sellest, kuidas teost räägiti? Mitte, et ma õigustaks joomist või halba kõnepruuki, aga - maitse üle ei vaielda ja maitse eest ei tohiks ju ka karistada, kui see mainstreamiga päris kokku ei lähe.
Või tohib?
Mina ei mõista vastata.
reede, 30. märts 2007
pealkirjata
Kõik,
Kõik, mis parim, on juba käes
Pole sõnu selgitamiseks, tundmiseks
Mõistmiseks, Madeleine, ja ehk mäletamisekski...
Siiski, ainus, mida mõistan
On su käte puudutus
Ja laul, mis kadunud ja taas leitud
Nagu uus, nagu uus elu…
Näe, Madeleine
Mõned kassid ehk inimesed
Hajusid udus
Või sulasid tapeediga üheks
Nad ei tule enam kunagi tagasi, tead ju
Aeg ja tuul puhuvad kõik minema
Aga mõned on tagasi tulnud tänu erilistele hellitustele…
Ent siis neelab tänav peagi armastajad
Üle väljakute ja sildade lähevad kõik ära
Ja kui soovid, võid neid seal eemal tantsimas näha
Ja nad näivad mitte inimeste, vaid hõljuvate sallidena…
Kõik, mis parim, on juba käes
Pole sõnu selgitamiseks, tundmiseks
Mõistmiseks, Madeleine, ja ehk mäletamisekski...
Siiski, ainus, mida mõistan
On su käte puudutus
Ja laul, mis kadunud ja taas leitud
Nagu uus, nagu uus elu…
Näe, Madeleine
Mõned kassid ehk inimesed
Hajusid udus
Või sulasid tapeediga üheks
Nad ei tule enam kunagi tagasi, tead ju
Aeg ja tuul puhuvad kõik minema
Aga mõned on tagasi tulnud tänu erilistele hellitustele…
Ent siis neelab tänav peagi armastajad
Üle väljakute ja sildade lähevad kõik ära
Ja kui soovid, võid neid seal eemal tantsimas näha
Ja nad näivad mitte inimeste, vaid hõljuvate sallidena…
"Madeleine"
Paolo Conte. REVERIES
kolmapäev, 28. märts 2007
mittemillegitegemisest
Küllap esineb kõigil aeg-ajalt tunnet, et ei tahaks kohe mitte midagi teha. See on siiski näiline, pinnapealne ja diletantlik mittemillegitegemine, sest täielik mittemillegitegemine - nõnda, et ei mõtle, ei soovi, ei unista, ei naudiskle ega igavle, tõepoolest teed mittemidagi peale paratamatu olemas olemise - selline kõike endast andev mittemidagitegemine on jõukohane vaid väga tugevaile ja treenituile ja asja hoolega harjutanuile. Enamik meist, kõhuorjadest, ei saa mittemillegitegemise harjutamisele nii palju pühenduda, et saavutada tõelist meisterlikkust, kahjuks. Peame rahulduma sootuks vähemaga. Asjaarmastajalik mittemillegitegemine seisneb pigemini selles, et valitakse võimalikult madalat potentsiaalset energiat kätkev kehaasend ja vedeletakse keskkonnas, mis kui mitte ei ole esteetiliselt nauditav, siis vähemasti soodustab kehalist ja vaimset heaolu.
Kirjeldamatult positiivseid elamusi pakkuvalt hea on mittemillegitegemine vabas looduses, eriti tingimustes, kus mittemillegitegemine ei lähe sujuvalt üle insektide toitmiseks (see viimane toimub üldiselt insektide initsiatiivil ja asendab mittemillegitegemise insektide peletamise tüütu ja tulutu tegevusega). Sestap tuleb kiita praegusi päikeselisi ilmu, mis võimaldavad õilist oleskelu ilma tüütu pininata kõrvus. Vabas looduses vedelemise üheks eriliigiks on vedelemine veekogus, väiksemates võib vedeleda keskel, suuremates serva pool. Üldiselt vabastab veekeskkond ka insektidest, kuigi on esinenud üksikuid jäledaid kordi, kus eriti näljased parmud on purenud iga kehaosa, mis ülalpoole veetasapinda ulatab. Mittemillegitegemine vees eeldab aga, et jääminekust oleks möödas piisav hulk aega ja praegu ei vasta olukord veekogudes sugugi sellele, mida õige vedelemine eeldaks. Kaugel sellest.
Teine ja peaaegu sama sulnis mittemidagitegemise liik on lebada küdeva kamina ees, eriti, kui kaminat sisaldava ehitise perimeetrist väljaspool on sitt ilm. Elus tuli teeb ikke hingele head, olgu ta siis lõkkes, kaminas või küünla otsas (ja olid ajad, kus ta võis olla ka sigareti otsas, aga neid aegu enam kahjuks pole).
Mittemillegitegemisega on sünnis ühendada mitteproduktiivseid tegevusi, näiteks mõõdukat söögi- ja joogipruukimist ning suhteliselt loidu üldharivat keskustelu. Häda korral on lubatud kasutada kergemat lektüüri (siin on silmas peetud siiski vajadust asendada keskustelu, mitte aga... nojah).
Mittemillegitegemine tuleb ette valmistada hoolikalt ja põhjalikult läbi mõelda, et keset mittemillegitegemist ei saaks ootamatult tekkida tarvidust midagi tegema hakata. Tuleb püüda võimalikult välistada asjaolud, mis võivad tingida äkilise tungiva tarviduse midagi teha. Näiteks mobiiltelefonid tuleb lülitada hääletule režiimile, et hiljem oleks võimalik rahulolevalt tuvastada neid, kellel ei õnnestunud püha mittemillegitegemise üritust nurjata. Mittemidagitegijale lubatud toidud ja joogid tuleb varuda aegsasti ja asetada käeulatusse, tuua piisaval hulgal tulepuid ning kindlustada kas hea seltskond või hurmav üksindus (viimasel juhul on üldhariva keskustelu viljelemine problemaatiline, aga on teada isikud, keda üksindus seejuures sugugi ei häiri).
Niisiis, et keskkonnatingimused täna, mil ilmajaam on tõotanud seitsetteist soojakraadi sisemaal, on osutumas tõeliselt soosivaiks, saab õhtupoolsem osa päevast ilmselt mittemillegitegemisele pühendet. Ühtlasi panen südamele nii iseendale kui kõigile teistele, kes võivad seda kirjatükki lugema juhtuda, et mittemillegitegemine on inimõigus, vabadus ja kohustus, millele aegajalt peaks anduma iga vaimselt terve ja tugev organism. Täiesti asendamatu taastumisvahend on see aga nõrkadele ja kes meist poleks aeg-ajalt nõrk?
Olen aegajalt mõelnud, et miks ma armastan oma lemmikloomi. Üks põhjus võib olla selles, et nad nii elegantselt, loomulikult ja nakatavalt oskavad teha mitte midagi.
Kirjeldamatult positiivseid elamusi pakkuvalt hea on mittemillegitegemine vabas looduses, eriti tingimustes, kus mittemillegitegemine ei lähe sujuvalt üle insektide toitmiseks (see viimane toimub üldiselt insektide initsiatiivil ja asendab mittemillegitegemise insektide peletamise tüütu ja tulutu tegevusega). Sestap tuleb kiita praegusi päikeselisi ilmu, mis võimaldavad õilist oleskelu ilma tüütu pininata kõrvus. Vabas looduses vedelemise üheks eriliigiks on vedelemine veekogus, väiksemates võib vedeleda keskel, suuremates serva pool. Üldiselt vabastab veekeskkond ka insektidest, kuigi on esinenud üksikuid jäledaid kordi, kus eriti näljased parmud on purenud iga kehaosa, mis ülalpoole veetasapinda ulatab. Mittemillegitegemine vees eeldab aga, et jääminekust oleks möödas piisav hulk aega ja praegu ei vasta olukord veekogudes sugugi sellele, mida õige vedelemine eeldaks. Kaugel sellest.
Teine ja peaaegu sama sulnis mittemidagitegemise liik on lebada küdeva kamina ees, eriti, kui kaminat sisaldava ehitise perimeetrist väljaspool on sitt ilm. Elus tuli teeb ikke hingele head, olgu ta siis lõkkes, kaminas või küünla otsas (ja olid ajad, kus ta võis olla ka sigareti otsas, aga neid aegu enam kahjuks pole).
Mittemillegitegemisega on sünnis ühendada mitteproduktiivseid tegevusi, näiteks mõõdukat söögi- ja joogipruukimist ning suhteliselt loidu üldharivat keskustelu. Häda korral on lubatud kasutada kergemat lektüüri (siin on silmas peetud siiski vajadust asendada keskustelu, mitte aga... nojah).
Mittemillegitegemine tuleb ette valmistada hoolikalt ja põhjalikult läbi mõelda, et keset mittemillegitegemist ei saaks ootamatult tekkida tarvidust midagi tegema hakata. Tuleb püüda võimalikult välistada asjaolud, mis võivad tingida äkilise tungiva tarviduse midagi teha. Näiteks mobiiltelefonid tuleb lülitada hääletule režiimile, et hiljem oleks võimalik rahulolevalt tuvastada neid, kellel ei õnnestunud püha mittemillegitegemise üritust nurjata. Mittemidagitegijale lubatud toidud ja joogid tuleb varuda aegsasti ja asetada käeulatusse, tuua piisaval hulgal tulepuid ning kindlustada kas hea seltskond või hurmav üksindus (viimasel juhul on üldhariva keskustelu viljelemine problemaatiline, aga on teada isikud, keda üksindus seejuures sugugi ei häiri).
Niisiis, et keskkonnatingimused täna, mil ilmajaam on tõotanud seitsetteist soojakraadi sisemaal, on osutumas tõeliselt soosivaiks, saab õhtupoolsem osa päevast ilmselt mittemillegitegemisele pühendet. Ühtlasi panen südamele nii iseendale kui kõigile teistele, kes võivad seda kirjatükki lugema juhtuda, et mittemillegitegemine on inimõigus, vabadus ja kohustus, millele aegajalt peaks anduma iga vaimselt terve ja tugev organism. Täiesti asendamatu taastumisvahend on see aga nõrkadele ja kes meist poleks aeg-ajalt nõrk?
Olen aegajalt mõelnud, et miks ma armastan oma lemmikloomi. Üks põhjus võib olla selles, et nad nii elegantselt, loomulikult ja nakatavalt oskavad teha mitte midagi.
teisipäev, 27. märts 2007
maitsvast ja tervislikust
Eile jalutasin Tallinna vanas linnas ja külastasin mulle meeldivaid paiku. Mitmesuguseid on neid seal ja enamikus on võimalik raha raisata.
Hakkan siis trajektoori pidi tulema.
Esimene on Pagaripoiste saiapood, täis igasugu võrgutisi-hõrgutisi ja järgmine kohe Loiri oma. Sealne ürdi-pähklileib on selline, mille pärast üksi tasub üle tee minna.
Edasi on kaks minu lemmikkohta üsna lähestikku. Üks neist on Kiika Kööki pood. Igasugu köögividinaid ja mõnusaid nõusid on seal. Mu meele teevad heaks just mitmesugused vahvad tarvikud. Järgmisena tuleb sealt soetada korralik aus malmist grillpann. Ilma selleta ei saa enam elada. Siis tuleks üks tubli krepipann hankida. Palett. Jaapani nuga ja noateritaja... ohh. Sulgen enda järel ukse.
Siis järgmine lemmikkoht, mille kohta ma kahtlen, kas ta ikka on enam lemmikkoht. Vivian Vau kingasalong. Eile ei olnud seal küll veel midagi uut märgata, ometi oli õhtul va meilpoksi avades nende kiri uue sümpaatse pakkumisega. Viimati ostsin sealt saapaid, nii kalleid ja sittu saapaid pole mul varem olnudki. Siit moraal, et õnn ei peitu rahas ega kvaliteet selles, kui palju sa raha välja oled käind. Kui ma nägin, milline peab üks kingapood olema nt Öiroopas, siis ei ole ükski siinne kingapood enam peaaegu väärtki lemmikkoha tiitlit.
Longin Voorimeest pidi Raekoja platsile. Kunagi paiknes Harju tänaval üks lemmikkoht, suur raamatukauplus. Enam pole sinnakanti kahjuks asja. Küll aga on Voorimehes vanaraamatute pood, kuid täna on kiire ja raha vähe. Järelikult edasi. Avanti popolo, ees ootab Vanaturu kael. Vürtsimandlite müüjast möödudes tuleb teha kõvaks oma nõrk naisesüda.
Itaalia saatkonna uksest sisse, sirge seljaga, aplombiga, aga sugugi mitte makaroonide manu, vaid alla keldrisse, kus asub kangakauplus. Oh seda sitsi ja satsi! Sisenevad kaks soome vanaprouat, kellel on vaja verhokangasta. Oi, mina olen ju jänhessairas ja tahan hirmsasti ihmiseid aidata. Koos sümpaatse müüjaprouaga teeme ülelahe prouadele selgeks, kuskohast Tallinnas võiks verhokangasta hakeda, siin on silkki ja muut korkealaatuiset kankaat, ei siin verhokangasta ole. Aga mina saan endale uhke püksiriide ja nii alla hinnatud kui veel vähegi saab. Voodri ka. Nüüd on vaid nööpa ja lukku vaja, siis vuristan valmis.
Jalutan ringiga tagasi, esmalt Saiakangist - ka üks lemmikkoht - Pikale tänavale. Seal natike Olevimäe pool on Anneli Viigi sokulaterii. Selliseid kohti ei tohiks külastada nõrga iseloomuga inimesed, sestap ma täna sinnapoole ei vaata. Ma ütlen endale küll iga kord, et lähen vaid klaasikest latte't jooma, aga tegelikult... ahh, ma ei räägi.
Pikalt Laiale. Jõuan peaaegu Linnateatri juurde välja ja seal, ja seal... Delicia. Selles toidupühamus käin mina ikka ja jälle ja tühja käega ei välju peaaegu kunagi. Ma olen slow cookingu andunud fänn ja ilmselt peaks sellele nagu ooperilegi hakkama pühendama omaette klubilist tegevust. See mõte ikka idaneb mu peas, aga paraku olen oma armsais sõprades küll märganud teatud heameelset valmisolekut üht-teist hääd teinekord põske pista, aga ise nad vist rõhuvas enamikus ei viitsiks... Mu meelest on toidulooming vähemasti sama õilis looming kui igasugune muu, kui mitte õilsamgi, sest inimene, kes loob toidu kui teose, kes komponeerib maitseelamuse, teeb selle täie teadmisega, et täielik elamus saadakse vastu võtta vaid siis, kui loodu sõna täpses tähenduses nahka pistetakse. St see on kunst, mida tehakse hävitamiseks. Ma ei pea õigeks üleolevat väidet, et me ei ela selleks, et süüa. Nagu elaksime selleks, et raamatuid lugeda, teatris käia või jalutamas... ma usun, et hea toidu kogemus on samavõrd hea kogemus kui igasugune muu hea kogemus ning on täiesti põhjendamatu seda põlastada või alaväärseks pidada. Kuhu suust sisseläinu alahindamine inimesed viib, on ju näha. Varustatud napakese trühvlisoola ja kotikese kuivatatud puravikega, astun vaikselt mööda veel mitmest vahvast ja armsast paigast. Aga neist mõni teine kord.
Pärnade võrades on veel nii palju õhku ja nende taga taevas nii kõrgel, et see teeb jalad kergeks. Päike pleegib vastu Toompea vana seina ja see seisab väärikal ilmel ega tee väljagi täidest, kes ta pealael kaklevad.
Ah! La dolce vita.
Hakkan siis trajektoori pidi tulema.
Esimene on Pagaripoiste saiapood, täis igasugu võrgutisi-hõrgutisi ja järgmine kohe Loiri oma. Sealne ürdi-pähklileib on selline, mille pärast üksi tasub üle tee minna.
Edasi on kaks minu lemmikkohta üsna lähestikku. Üks neist on Kiika Kööki pood. Igasugu köögividinaid ja mõnusaid nõusid on seal. Mu meele teevad heaks just mitmesugused vahvad tarvikud. Järgmisena tuleb sealt soetada korralik aus malmist grillpann. Ilma selleta ei saa enam elada. Siis tuleks üks tubli krepipann hankida. Palett. Jaapani nuga ja noateritaja... ohh. Sulgen enda järel ukse.
Siis järgmine lemmikkoht, mille kohta ma kahtlen, kas ta ikka on enam lemmikkoht. Vivian Vau kingasalong. Eile ei olnud seal küll veel midagi uut märgata, ometi oli õhtul va meilpoksi avades nende kiri uue sümpaatse pakkumisega. Viimati ostsin sealt saapaid, nii kalleid ja sittu saapaid pole mul varem olnudki. Siit moraal, et õnn ei peitu rahas ega kvaliteet selles, kui palju sa raha välja oled käind. Kui ma nägin, milline peab üks kingapood olema nt Öiroopas, siis ei ole ükski siinne kingapood enam peaaegu väärtki lemmikkoha tiitlit.
Longin Voorimeest pidi Raekoja platsile. Kunagi paiknes Harju tänaval üks lemmikkoht, suur raamatukauplus. Enam pole sinnakanti kahjuks asja. Küll aga on Voorimehes vanaraamatute pood, kuid täna on kiire ja raha vähe. Järelikult edasi. Avanti popolo, ees ootab Vanaturu kael. Vürtsimandlite müüjast möödudes tuleb teha kõvaks oma nõrk naisesüda.
Itaalia saatkonna uksest sisse, sirge seljaga, aplombiga, aga sugugi mitte makaroonide manu, vaid alla keldrisse, kus asub kangakauplus. Oh seda sitsi ja satsi! Sisenevad kaks soome vanaprouat, kellel on vaja verhokangasta. Oi, mina olen ju jänhessairas ja tahan hirmsasti ihmiseid aidata. Koos sümpaatse müüjaprouaga teeme ülelahe prouadele selgeks, kuskohast Tallinnas võiks verhokangasta hakeda, siin on silkki ja muut korkealaatuiset kankaat, ei siin verhokangasta ole. Aga mina saan endale uhke püksiriide ja nii alla hinnatud kui veel vähegi saab. Voodri ka. Nüüd on vaid nööpa ja lukku vaja, siis vuristan valmis.
Jalutan ringiga tagasi, esmalt Saiakangist - ka üks lemmikkoht - Pikale tänavale. Seal natike Olevimäe pool on Anneli Viigi sokulaterii. Selliseid kohti ei tohiks külastada nõrga iseloomuga inimesed, sestap ma täna sinnapoole ei vaata. Ma ütlen endale küll iga kord, et lähen vaid klaasikest latte't jooma, aga tegelikult... ahh, ma ei räägi.
Pikalt Laiale. Jõuan peaaegu Linnateatri juurde välja ja seal, ja seal... Delicia. Selles toidupühamus käin mina ikka ja jälle ja tühja käega ei välju peaaegu kunagi. Ma olen slow cookingu andunud fänn ja ilmselt peaks sellele nagu ooperilegi hakkama pühendama omaette klubilist tegevust. See mõte ikka idaneb mu peas, aga paraku olen oma armsais sõprades küll märganud teatud heameelset valmisolekut üht-teist hääd teinekord põske pista, aga ise nad vist rõhuvas enamikus ei viitsiks... Mu meelest on toidulooming vähemasti sama õilis looming kui igasugune muu, kui mitte õilsamgi, sest inimene, kes loob toidu kui teose, kes komponeerib maitseelamuse, teeb selle täie teadmisega, et täielik elamus saadakse vastu võtta vaid siis, kui loodu sõna täpses tähenduses nahka pistetakse. St see on kunst, mida tehakse hävitamiseks. Ma ei pea õigeks üleolevat väidet, et me ei ela selleks, et süüa. Nagu elaksime selleks, et raamatuid lugeda, teatris käia või jalutamas... ma usun, et hea toidu kogemus on samavõrd hea kogemus kui igasugune muu hea kogemus ning on täiesti põhjendamatu seda põlastada või alaväärseks pidada. Kuhu suust sisseläinu alahindamine inimesed viib, on ju näha. Varustatud napakese trühvlisoola ja kotikese kuivatatud puravikega, astun vaikselt mööda veel mitmest vahvast ja armsast paigast. Aga neist mõni teine kord.
Pärnade võrades on veel nii palju õhku ja nende taga taevas nii kõrgel, et see teeb jalad kergeks. Päike pleegib vastu Toompea vana seina ja see seisab väärikal ilmel ega tee väljagi täidest, kes ta pealael kaklevad.
Ah! La dolce vita.
maaleht ja marukevad
Jah, mineva nädala Maaleht jäi täna õhtupoole salatit näsides ette. Lappasin teist - on nii priske lugemisetükk, et sellest üheks õhtuks enam kui küll. Isiklik tava on, et neljapäevast postkastilaadungit loen terve nädalavahetusegi. Ja mis mulle silma jäi - Maret Maripuu kirjatükk. Maalehes siis.
Mitte, et ma pealinna kunagist reformistlikku asepead ja praegust asespiikrit hirmsasti fännaksin, aga et kõrge naispoliitik on siinmail vaid pisut tavalisem kui valge vares, sestap nende kirjatükka ikka loen, et leida, ons nende väljaütlemistes vähem ärplemist ja enam mõistlikkust, nagu soolisist stampidest lähtuvalt arvata võiks. Ja mis seesinane seekord väidab, on üsna populistlik ja tendentslik. Ei tea, miks küll selline väljaanne nagu ML võtab proua Maripuu kirjatüki avaldada?
Kakskeelsete tänavasiltide keelamine ja sealjuures silmade pööritamine, nagu oleks tegu ääretult tulise emakeelekaitsega, pole ju muu kui puhas pläma ja populism. Kui avalikele äridele ja asutustele võib kuratteabmis ükskleelseid - aga mitte eestikeelseid - nimesid panna täpselt nii, nagu kellegi arunatuke võtab ja keegi ei köhi. Ei saagi köhida, kohe läheb raha kurku. Venekeelne tänavanimetus on vähemasti eestikeelse all ja sellega kõrvuti, aga kokakoolaplaasa on ainult plaasa ja eestikeelset tõlget pole lootagi. Ei ole ega tule ja mitte keegi ei nõua, ükski poliitik ei kobise.
Aga edasi läheb asi veel hullemaks. Emakeeleõpetajad, arvab lugupeetud proua, peavad olema need, kes õpilastele sisendavad elutarkust ja lugupidamist eesti keele vastu, et "harjuda oma iseseisval maal vastutama ja tahtekindlust välja näitama, me ei vaja selleks enam kupja piitsahoopi ega partei suuniseid." Ilus mõte, tõepoolest, seda enam, et emakeelt õpetatakse pigemini valikvastustega testide teel ning kirjandite kirjutamine kui õpilastele vastumeelne, ebapopulaarne ja aeganõudev tegevus on peaaegu välja surnud, neid pooleteistleheküljelisi lihtlausetega asju, mida mu võsuke kirjandite pähe kooli viis, ei ole võimalik mu arust kirjanditeks pidada. Ilus tsitaat tõesti, pole miskit ütelda. Sellest hoolimata ei parane siinmaal miski, kui kogu eesti keele kaitse jääbki piirduma venekeelsete turumuttide mõnitamisega ja tänavasiltide valmistajaile tööpõllu juurderaadamisega. Senikaua kui aalekokkareenad uhkesti oma nimesid kannavad, ei parane miski.
Kuigi viimase nimi võiks olla hoopis Kukepärdi rehi.
***
Üritasin omal moel teha head salatit. Kitsejuust, lehtsalat, salatsigur, tüümian, mõnus sinepi-mee-õlikaste ja ilusad viilukad keedupeeti juures ja seedriseemned kõige otsas. Ära põlati. Pistsin ise teiste ülejäägid pintslisse ja ägan nüüd omaette. Jubehea oli. Pole lihtne olla dieedil, suisa vastupidi, raske on olla. Praegu.
***
Need lumed, need lumed on läinud,
jäänd järele tumedad veed.
Need lumed, need lumed on läinud,
neil kannul on lagunend teed.
Kes vainudel ringi on käinud
ja paisuvaid pungasid näinud –
nii tärkvel ja ärkvel on need!
Ja juured, mis käärivas mullas
nii aplasti elus on veel,
just juured, mis käärivas mullas,
neis mahlad, mis juba on teel;
kuid lehed on praegu veel pungas,
ehk küllap seal õisigi hulgas,
on puhkemispillerkaar eel.
Küll palju on kevades ootust
ja seljasirutust sees -
on igas kevades ootust
ja põnevust justnagu tees,
mis jalge all kutsuvalt keksib
ja voorte vahele eksib,
lõpp kusagil kaugustes.
Mitte, et ma pealinna kunagist reformistlikku asepead ja praegust asespiikrit hirmsasti fännaksin, aga et kõrge naispoliitik on siinmail vaid pisut tavalisem kui valge vares, sestap nende kirjatükka ikka loen, et leida, ons nende väljaütlemistes vähem ärplemist ja enam mõistlikkust, nagu soolisist stampidest lähtuvalt arvata võiks. Ja mis seesinane seekord väidab, on üsna populistlik ja tendentslik. Ei tea, miks küll selline väljaanne nagu ML võtab proua Maripuu kirjatüki avaldada?
Kakskeelsete tänavasiltide keelamine ja sealjuures silmade pööritamine, nagu oleks tegu ääretult tulise emakeelekaitsega, pole ju muu kui puhas pläma ja populism. Kui avalikele äridele ja asutustele võib kuratteabmis ükskleelseid - aga mitte eestikeelseid - nimesid panna täpselt nii, nagu kellegi arunatuke võtab ja keegi ei köhi. Ei saagi köhida, kohe läheb raha kurku. Venekeelne tänavanimetus on vähemasti eestikeelse all ja sellega kõrvuti, aga kokakoolaplaasa on ainult plaasa ja eestikeelset tõlget pole lootagi. Ei ole ega tule ja mitte keegi ei nõua, ükski poliitik ei kobise.
Aga edasi läheb asi veel hullemaks. Emakeeleõpetajad, arvab lugupeetud proua, peavad olema need, kes õpilastele sisendavad elutarkust ja lugupidamist eesti keele vastu, et "harjuda oma iseseisval maal vastutama ja tahtekindlust välja näitama, me ei vaja selleks enam kupja piitsahoopi ega partei suuniseid." Ilus mõte, tõepoolest, seda enam, et emakeelt õpetatakse pigemini valikvastustega testide teel ning kirjandite kirjutamine kui õpilastele vastumeelne, ebapopulaarne ja aeganõudev tegevus on peaaegu välja surnud, neid pooleteistleheküljelisi lihtlausetega asju, mida mu võsuke kirjandite pähe kooli viis, ei ole võimalik mu arust kirjanditeks pidada. Ilus tsitaat tõesti, pole miskit ütelda. Sellest hoolimata ei parane siinmaal miski, kui kogu eesti keele kaitse jääbki piirduma venekeelsete turumuttide mõnitamisega ja tänavasiltide valmistajaile tööpõllu juurderaadamisega. Senikaua kui aalekokkareenad uhkesti oma nimesid kannavad, ei parane miski.
Kuigi viimase nimi võiks olla hoopis Kukepärdi rehi.
***
Üritasin omal moel teha head salatit. Kitsejuust, lehtsalat, salatsigur, tüümian, mõnus sinepi-mee-õlikaste ja ilusad viilukad keedupeeti juures ja seedriseemned kõige otsas. Ära põlati. Pistsin ise teiste ülejäägid pintslisse ja ägan nüüd omaette. Jubehea oli. Pole lihtne olla dieedil, suisa vastupidi, raske on olla. Praegu.
***
Need lumed, need lumed on läinud,
jäänd järele tumedad veed.
Need lumed, need lumed on läinud,
neil kannul on lagunend teed.
Kes vainudel ringi on käinud
ja paisuvaid pungasid näinud –
nii tärkvel ja ärkvel on need!
Ja juured, mis käärivas mullas
nii aplasti elus on veel,
just juured, mis käärivas mullas,
neis mahlad, mis juba on teel;
kuid lehed on praegu veel pungas,
ehk küllap seal õisigi hulgas,
on puhkemispillerkaar eel.
Küll palju on kevades ootust
ja seljasirutust sees -
on igas kevades ootust
ja põnevust justnagu tees,
mis jalge all kutsuvalt keksib
ja voorte vahele eksib,
lõpp kusagil kaugustes.
laupäev, 24. märts 2007
manifesteerumisest
Ei tea, kas aja märk või niisama elujärk sealmaal, ent ühtäkki põrkas pähe, et valitseb meinstriim-manifesteerumine. Ehk on see valimiste järelkaja - vasakpoolsed, parempoolsed, nii- ja naasugused, muulased, marurahvuslased, feministid, igasugu muud möirahullud liiguvad, loovad, lehvitavad.
Inimene justkui ei saaks enam lihtsalt inimene olla, vaid peab ilmtingimata veel keegi olema. Ja see veel keegi inimese sees ja kõrval sunnib ilmtingimata vihkama teistsuguseid. Valge vihkab neegrit ja vastupidi, heterod ei salli geisid (no miks küll?), noored ei seedi penskareid ja need arvavad, et noorus on hukas, pronkskuju pooldajad ja vastased käivad käsipidi koos. Üks konfrontatsioon ajab teist taga ja väljaspool igasugust kahtlust näib olevat eeldus, et kõik need, kes on mõnes teises frondis, tuleb maha suruda, sest nad on kahjulikud ja soovivad maapealset põrgut. Feministid tahaksid kõik mehed ära kohitseda, vasakpoolsed võtaksid rikkamatelt kõik ja jagaks selle vaestele, tööandjad pigistaksid töövõtjaid viimase veretilgani ning igasugu mudakoonud, rätipead, neegrid ja venelased tuleks lihtsalt maha tappa, sest neid ei ole kellelegi vaja. Ma saaks veel kuidagi aru, kui kisma käiks viimase veepudeli pärast kõrbes, aga sallivus ja mõistmine ei peaks ju olema piiratud ressurss, või on?
Kui saaks kuidagi nii, et inimesed oleksid eelkõige inimesed ja alles seejärel tõekspidamised ja ideed! Sellest unistamine ilmselt on sama lühinägelik ja lapsik kui tahta õnneliku vaeslapse kombel jaanuarikuus metsast maasikaid leida ja loota, et kõik kaksteist kuud korraga külla tulevad. Sellest, kuidas lõukoerad lambukestega seltsis rohtu mugivad, on ju mõnedki unistanud, sedasi pidi taevas või rahuriigis olema. See viimane on siitpoolt vaadates küll nii kaugel kui veel vähe olla võib...
Inimene justkui ei saaks enam lihtsalt inimene olla, vaid peab ilmtingimata veel keegi olema. Ja see veel keegi inimese sees ja kõrval sunnib ilmtingimata vihkama teistsuguseid. Valge vihkab neegrit ja vastupidi, heterod ei salli geisid (no miks küll?), noored ei seedi penskareid ja need arvavad, et noorus on hukas, pronkskuju pooldajad ja vastased käivad käsipidi koos. Üks konfrontatsioon ajab teist taga ja väljaspool igasugust kahtlust näib olevat eeldus, et kõik need, kes on mõnes teises frondis, tuleb maha suruda, sest nad on kahjulikud ja soovivad maapealset põrgut. Feministid tahaksid kõik mehed ära kohitseda, vasakpoolsed võtaksid rikkamatelt kõik ja jagaks selle vaestele, tööandjad pigistaksid töövõtjaid viimase veretilgani ning igasugu mudakoonud, rätipead, neegrid ja venelased tuleks lihtsalt maha tappa, sest neid ei ole kellelegi vaja. Ma saaks veel kuidagi aru, kui kisma käiks viimase veepudeli pärast kõrbes, aga sallivus ja mõistmine ei peaks ju olema piiratud ressurss, või on?
Kui saaks kuidagi nii, et inimesed oleksid eelkõige inimesed ja alles seejärel tõekspidamised ja ideed! Sellest unistamine ilmselt on sama lühinägelik ja lapsik kui tahta õnneliku vaeslapse kombel jaanuarikuus metsast maasikaid leida ja loota, et kõik kaksteist kuud korraga külla tulevad. Sellest, kuidas lõukoerad lambukestega seltsis rohtu mugivad, on ju mõnedki unistanud, sedasi pidi taevas või rahuriigis olema. See viimane on siitpoolt vaadates küll nii kaugel kui veel vähe olla võib...
reede, 23. märts 2007
iseenda ukse taga
Koputan uksele. Keegi ei hõika, ei kutsu sisse. Astun ometigi, sest see on mu koht. Nüüd on.
Varem mul sellist kohta ei olnud. Ma ei tea, kas siia üldse kedagi kutsun ja kui kutsun, siis kas keegi tuleb. No eks tulevikus näeb.
Nüüd on see siis olemas.
Tehtud.
***
Täna oli esimene tõeliselt kevadine kevadpäev. Koristasin õuelt kõike seda, mida koerad pika lumeta ja lumise talve jooksul välja on nihverdanud. Iga kord, kui kurjavaimusid õue lasen, kontrollin teistel suukoopad üle, et ega kontrabanti pole. No jagub, küll konfiskeerin sokke, tühje kodujuustu- ja määrdejuustutopsikuid ja väikesi mänguasju... Ometi leidsin seda, teist ja kolmandat päris mitu ämbritäit, mis kõik rändas prügikasti. Kahjuks on maa riisumiseks veel liiga märg, küll küüned sügelevad kraapima. Ehk saab mõne päeva pärast juba.
Puispojeng on vist elus. Teised pojengid mõned kah, aga kas kõik, ei tea veel. Tundub, et põõsasmaranaid on mitmed välja läinud. Tulbid pistavad ninu mullast, krookusedki. Kirss-kontpuud on kuivanud, ehk ajavad kusagilt altpoolt midagi välja. Põisenelad on poolsurnud. Kibuvits välja läinud. Tuul ja päike on väikese kuuse ära kõrvetanud. Oma viga muidugi, oleksin pidanud varjukangaga katma, ent ma ei ole eriline varjendaja. Mis tahab kasvada, see kasvagu ja mis tahab välja minna, see mingu. Ei saa minust putitajat. Roose üritasin putitada, mida talv ei võtnud, selle võtsid koerad üles. Maa all mutid ja mügrid, peal koerad ja saa siis aru, kummad teevad suuremat paha.
Häving, häving, häving. Kevadel, lootuse ja tärkamise ajal loendan laipu oma aias ja meel on must kui madal lagi me toal.
Eelmine talv viis mu arust kõik, mis viia oli. Viis aedvaagi ja floksid, viis kobarpea, suurema osa iiristest ja tahtmise üldse midagi teha. Kurat. Aega ja raha paned siia aeda nagu muda ja siis tuleb paar päeva miinus kolmkümmend palja maa peale ja kõik on sile. Hakka aga uuest peale jälle.
Nüüd tuleb tõdeda, et isegi lumikellukesed mu aias on välja läinud. Priimulad - ei paista ühtki, ehk tulevad veel. Lohutan ennast, aga tunnistan samas, et ega ma ise seda eriti ei usu.
Aga kirjuleheline kontpuu on alles ja tema raagus ruuguses on mingit lootust.
***
Tubastest värkidest. Lihasöömatus kestab. Vastlapäevast alates, otsustasin, ei võta ma suu sisse mitte midagi, millel on jalad. Ei lindu, ei looma. Erandi teen siiski kaladele ja mereelukaile, sest nende jaladki on säärased tinglikud pigem. Piimatooted ja munakraami olen ka jätnud oma toidusedelisse, et üleminek poleks nii kole järsk. Esialgu teen endaga loomkatseid kuni lihavõtteni ja vaatan, mis edasi saab. Igastahes on tunne, et energiat on juurde tulnud ning väsimus ja tülpimus ei vaeva. Ja oleks nagu mõni kilo maha läind... see võib küll vaid tunduda, sest viimati sai seda delikaatset arvnäitajat tuvastatud küll üsna ammu, mistõttu võrdlusmaterjal võib olla vananend.
Ega see eesti traditsioonilisele pekiköögile selja keeramine pole lihtne - nõuab fantaasialendu ja viitsimist vaadata inspiratsiooni järele mujal ringi. Nii olen ära proovinud suure osa sojatoodetest - näiteks sojahelvestega ühepajatoit on päris armas - kui ka oad tomatikastmes, mis senini olid poeriiulil silmahakanuna vaid õlakehituse pälvinud. Täna keetsin kartuli-kaalikaputru. Meestele saab siiski lihatükk kummalegi juurde praetud, sest ega nemad pole segi pööranud, vennaihu on nende hingekesele üha armas.
***
Uudised ajavad nutma. Ei kommentaarigi kohe.
Varem mul sellist kohta ei olnud. Ma ei tea, kas siia üldse kedagi kutsun ja kui kutsun, siis kas keegi tuleb. No eks tulevikus näeb.
Nüüd on see siis olemas.
Tehtud.
***
Täna oli esimene tõeliselt kevadine kevadpäev. Koristasin õuelt kõike seda, mida koerad pika lumeta ja lumise talve jooksul välja on nihverdanud. Iga kord, kui kurjavaimusid õue lasen, kontrollin teistel suukoopad üle, et ega kontrabanti pole. No jagub, küll konfiskeerin sokke, tühje kodujuustu- ja määrdejuustutopsikuid ja väikesi mänguasju... Ometi leidsin seda, teist ja kolmandat päris mitu ämbritäit, mis kõik rändas prügikasti. Kahjuks on maa riisumiseks veel liiga märg, küll küüned sügelevad kraapima. Ehk saab mõne päeva pärast juba.
Puispojeng on vist elus. Teised pojengid mõned kah, aga kas kõik, ei tea veel. Tundub, et põõsasmaranaid on mitmed välja läinud. Tulbid pistavad ninu mullast, krookusedki. Kirss-kontpuud on kuivanud, ehk ajavad kusagilt altpoolt midagi välja. Põisenelad on poolsurnud. Kibuvits välja läinud. Tuul ja päike on väikese kuuse ära kõrvetanud. Oma viga muidugi, oleksin pidanud varjukangaga katma, ent ma ei ole eriline varjendaja. Mis tahab kasvada, see kasvagu ja mis tahab välja minna, see mingu. Ei saa minust putitajat. Roose üritasin putitada, mida talv ei võtnud, selle võtsid koerad üles. Maa all mutid ja mügrid, peal koerad ja saa siis aru, kummad teevad suuremat paha.
Häving, häving, häving. Kevadel, lootuse ja tärkamise ajal loendan laipu oma aias ja meel on must kui madal lagi me toal.
Eelmine talv viis mu arust kõik, mis viia oli. Viis aedvaagi ja floksid, viis kobarpea, suurema osa iiristest ja tahtmise üldse midagi teha. Kurat. Aega ja raha paned siia aeda nagu muda ja siis tuleb paar päeva miinus kolmkümmend palja maa peale ja kõik on sile. Hakka aga uuest peale jälle.
Nüüd tuleb tõdeda, et isegi lumikellukesed mu aias on välja läinud. Priimulad - ei paista ühtki, ehk tulevad veel. Lohutan ennast, aga tunnistan samas, et ega ma ise seda eriti ei usu.
Aga kirjuleheline kontpuu on alles ja tema raagus ruuguses on mingit lootust.
***
Tubastest värkidest. Lihasöömatus kestab. Vastlapäevast alates, otsustasin, ei võta ma suu sisse mitte midagi, millel on jalad. Ei lindu, ei looma. Erandi teen siiski kaladele ja mereelukaile, sest nende jaladki on säärased tinglikud pigem. Piimatooted ja munakraami olen ka jätnud oma toidusedelisse, et üleminek poleks nii kole järsk. Esialgu teen endaga loomkatseid kuni lihavõtteni ja vaatan, mis edasi saab. Igastahes on tunne, et energiat on juurde tulnud ning väsimus ja tülpimus ei vaeva. Ja oleks nagu mõni kilo maha läind... see võib küll vaid tunduda, sest viimati sai seda delikaatset arvnäitajat tuvastatud küll üsna ammu, mistõttu võrdlusmaterjal võib olla vananend.
Ega see eesti traditsioonilisele pekiköögile selja keeramine pole lihtne - nõuab fantaasialendu ja viitsimist vaadata inspiratsiooni järele mujal ringi. Nii olen ära proovinud suure osa sojatoodetest - näiteks sojahelvestega ühepajatoit on päris armas - kui ka oad tomatikastmes, mis senini olid poeriiulil silmahakanuna vaid õlakehituse pälvinud. Täna keetsin kartuli-kaalikaputru. Meestele saab siiski lihatükk kummalegi juurde praetud, sest ega nemad pole segi pööranud, vennaihu on nende hingekesele üha armas.
***
Uudised ajavad nutma. Ei kommentaarigi kohe.
Tellimine:
Postitused (Atom)
