teisipäev, 27. märts 2007

maitsvast ja tervislikust

Eile jalutasin Tallinna vanas linnas ja külastasin mulle meeldivaid paiku. Mitmesuguseid on neid seal ja enamikus on võimalik raha raisata.

Hakkan siis trajektoori pidi tulema.

Esimene on Pagaripoiste saiapood, täis igasugu võrgutisi-hõrgutisi ja järgmine kohe Loiri oma. Sealne ürdi-pähklileib on selline, mille pärast üksi tasub üle tee minna.

Edasi on kaks minu lemmikkohta üsna lähestikku. Üks neist on Kiika Kööki pood. Igasugu köögividinaid ja mõnusaid nõusid on seal. Mu meele teevad heaks just mitmesugused vahvad tarvikud. Järgmisena tuleb sealt soetada korralik aus malmist grillpann. Ilma selleta ei saa enam elada. Siis tuleks üks tubli krepipann hankida. Palett. Jaapani nuga ja noateritaja... ohh. Sulgen enda järel ukse.

Siis järgmine lemmikkoht, mille kohta ma kahtlen, kas ta ikka on enam lemmikkoht. Vivian Vau kingasalong. Eile ei olnud seal küll veel midagi uut märgata, ometi oli õhtul va meilpoksi avades nende kiri uue sümpaatse pakkumisega. Viimati ostsin sealt saapaid, nii kalleid ja sittu saapaid pole mul varem olnudki. Siit moraal, et õnn ei peitu rahas ega kvaliteet selles, kui palju sa raha välja oled käind. Kui ma nägin, milline peab üks kingapood olema nt Öiroopas, siis ei ole ükski siinne kingapood enam peaaegu väärtki lemmikkoha tiitlit.

Longin Voorimeest pidi Raekoja platsile. Kunagi paiknes Harju tänaval üks lemmikkoht, suur raamatukauplus. Enam pole sinnakanti kahjuks asja. Küll aga on Voorimehes vanaraamatute pood, kuid täna on kiire ja raha vähe. Järelikult edasi. Avanti popolo, ees ootab Vanaturu kael. Vürtsimandlite müüjast möödudes tuleb teha kõvaks oma nõrk naisesüda.

Itaalia saatkonna uksest sisse, sirge seljaga, aplombiga, aga sugugi mitte makaroonide manu, vaid alla keldrisse, kus asub kangakauplus. Oh seda sitsi ja satsi! Sisenevad kaks soome vanaprouat, kellel on vaja verhokangasta. Oi, mina olen ju jänhessairas ja tahan hirmsasti ihmiseid aidata. Koos sümpaatse müüjaprouaga teeme ülelahe prouadele selgeks, kuskohast Tallinnas võiks verhokangasta hakeda, siin on silkki ja muut korkealaatuiset kankaat, ei siin verhokangasta ole. Aga mina saan endale uhke püksiriide ja nii alla hinnatud kui veel vähegi saab. Voodri ka. Nüüd on vaid nööpa ja lukku vaja, siis vuristan valmis.

Jalutan ringiga tagasi, esmalt Saiakangist - ka üks lemmikkoht - Pikale tänavale. Seal natike Olevimäe pool on Anneli Viigi sokulaterii. Selliseid kohti ei tohiks külastada nõrga iseloomuga inimesed, sestap ma täna sinnapoole ei vaata. Ma ütlen endale küll iga kord, et lähen vaid klaasikest latte't jooma, aga tegelikult... ahh, ma ei räägi.

Pikalt Laiale. Jõuan peaaegu Linnateatri juurde välja ja seal, ja seal... Delicia. Selles toidupühamus käin mina ikka ja jälle ja tühja käega ei välju peaaegu kunagi. Ma olen slow cookingu andunud fänn ja ilmselt peaks sellele nagu ooperilegi hakkama pühendama omaette klubilist tegevust. See mõte ikka idaneb mu peas, aga paraku olen oma armsais sõprades küll märganud teatud heameelset valmisolekut üht-teist hääd teinekord põske pista, aga ise nad vist rõhuvas enamikus ei viitsiks... Mu meelest on toidulooming vähemasti sama õilis looming kui igasugune muu, kui mitte õilsamgi, sest inimene, kes loob toidu kui teose, kes komponeerib maitseelamuse, teeb selle täie teadmisega, et täielik elamus saadakse vastu võtta vaid siis, kui loodu sõna täpses tähenduses nahka pistetakse. St see on kunst, mida tehakse hävitamiseks. Ma ei pea õigeks üleolevat väidet, et me ei ela selleks, et süüa. Nagu elaksime selleks, et raamatuid lugeda, teatris käia või jalutamas... ma usun, et hea toidu kogemus on samavõrd hea kogemus kui igasugune muu hea kogemus ning on täiesti põhjendamatu seda põlastada või alaväärseks pidada. Kuhu suust sisseläinu alahindamine inimesed viib, on ju näha. Varustatud napakese trühvlisoola ja kotikese kuivatatud puravikega, astun vaikselt mööda veel mitmest vahvast ja armsast paigast. Aga neist mõni teine kord.

Pärnade võrades on veel nii palju õhku ja nende taga taevas nii kõrgel, et see teeb jalad kergeks. Päike pleegib vastu Toompea vana seina ja see seisab väärikal ilmel ega tee väljagi täidest, kes ta pealael kaklevad.

Ah! La dolce vita.

Kommentaare ei ole: