mittemillegitegemisest

Küllap esineb kõigil aeg-ajalt tunnet, et ei tahaks kohe mitte midagi teha. See on siiski näiline, pinnapealne ja diletantlik mittemillegitegemine, sest täielik mittemillegitegemine - nõnda, et ei mõtle, ei soovi, ei unista, ei naudiskle ega igavle, tõepoolest teed mittemidagi peale paratamatu olemas olemise - selline kõike endast andev mittemidagitegemine on jõukohane vaid väga tugevaile ja treenituile ja asja hoolega harjutanuile. Enamik meist, kõhuorjadest, ei saa mittemillegitegemise harjutamisele nii palju pühenduda, et saavutada tõelist meisterlikkust, kahjuks. Peame rahulduma sootuks vähemaga. Asjaarmastajalik mittemillegitegemine seisneb pigemini selles, et valitakse võimalikult madalat potentsiaalset energiat kätkev kehaasend ja vedeletakse keskkonnas, mis kui mitte ei ole esteetiliselt nauditav, siis vähemasti soodustab kehalist ja vaimset heaolu.

Kirjeldamatult positiivseid elamusi pakkuvalt hea on mittemillegitegemine vabas looduses, eriti tingimustes, kus mittemillegitegemine ei lähe sujuvalt üle insektide toitmiseks (see viimane toimub üldiselt insektide initsiatiivil ja asendab mittemillegitegemise insektide peletamise tüütu ja tulutu tegevusega). Sestap tuleb kiita praegusi päikeselisi ilmu, mis võimaldavad õilist oleskelu ilma tüütu pininata kõrvus. Vabas looduses vedelemise üheks eriliigiks on vedelemine veekogus, väiksemates võib vedeleda keskel, suuremates serva pool. Üldiselt vabastab veekeskkond ka insektidest, kuigi on esinenud üksikuid jäledaid kordi, kus eriti näljased parmud on purenud iga kehaosa, mis ülalpoole veetasapinda ulatab. Mittemillegitegemine vees eeldab aga, et jääminekust oleks möödas piisav hulk aega ja praegu ei vasta olukord veekogudes sugugi sellele, mida õige vedelemine eeldaks. Kaugel sellest.

Teine ja peaaegu sama sulnis mittemidagitegemise liik on lebada küdeva kamina ees, eriti, kui kaminat sisaldava ehitise perimeetrist väljaspool on sitt ilm. Elus tuli teeb ikke hingele head, olgu ta siis lõkkes, kaminas või küünla otsas (ja olid ajad, kus ta võis olla ka sigareti otsas, aga neid aegu enam kahjuks pole).

Mittemillegitegemisega on sünnis ühendada mitteproduktiivseid tegevusi, näiteks mõõdukat söögi- ja joogipruukimist ning suhteliselt loidu üldharivat keskustelu. Häda korral on lubatud kasutada kergemat lektüüri (siin on silmas peetud siiski vajadust asendada keskustelu, mitte aga... nojah).

Mittemillegitegemine tuleb ette valmistada hoolikalt ja põhjalikult läbi mõelda, et keset mittemillegitegemist ei saaks ootamatult tekkida tarvidust midagi tegema hakata. Tuleb püüda võimalikult välistada asjaolud, mis võivad tingida äkilise tungiva tarviduse midagi teha. Näiteks mobiiltelefonid tuleb lülitada hääletule režiimile, et hiljem oleks võimalik rahulolevalt tuvastada neid, kellel ei õnnestunud püha mittemillegitegemise üritust nurjata. Mittemidagitegijale lubatud toidud ja joogid tuleb varuda aegsasti ja asetada käeulatusse, tuua piisaval hulgal tulepuid ning kindlustada kas hea seltskond või hurmav üksindus (viimasel juhul on üldhariva keskustelu viljelemine problemaatiline, aga on teada isikud, keda üksindus seejuures sugugi ei häiri).

Niisiis, et keskkonnatingimused täna, mil ilmajaam on tõotanud seitsetteist soojakraadi sisemaal, on osutumas tõeliselt soosivaiks, saab õhtupoolsem osa päevast ilmselt mittemillegitegemisele pühendet. Ühtlasi panen südamele nii iseendale kui kõigile teistele, kes võivad seda kirjatükki lugema juhtuda, et mittemillegitegemine on inimõigus, vabadus ja kohustus, millele aegajalt peaks anduma iga vaimselt terve ja tugev organism. Täiesti asendamatu taastumisvahend on see aga nõrkadele ja kes meist poleks aeg-ajalt nõrk?

Olen aegajalt mõelnud, et miks ma armastan oma lemmikloomi. Üks põhjus võib olla selles, et nad nii elegantselt, loomulikult ja nakatavalt oskavad teha mitte midagi.