desperado

Desperado, why don’t you come to your senses?
You been out ridin’ fences for so long now
Oh, you’re a hard one
I know that you got your reasons
These things that are pleasin’ you
Can hurt you somehow

Don’ you draw the queen of diamonds, boy
She’ll beat you if she’s able
You know the queen of heats is always your best bet

Now it seems to me, some fine things
Have been laid upon your table
But you only want the ones that you can’t get

Desperado, oh, you ain’t gettin’ no youger
Your pain and your hunger, they’re drivin’ you home
And freedom, oh freedom well, that’s just some people talkin’
Your prison is walking through this world all alone

Don’t your feet get cold in the winter time?
The sky won’t snow and the sun won’t shine
It’s hard to tell the night time from the day
You’re loosin’ all your highs and lows
Ain’t it funny how the feeling goes away?

Desperado, why don’t you come to your senses?
Come down from your fences, open the gate
It may be rainin’, but there’s a rainbow above you
You better let somebody love you, before it’s too late

ajan segast

Ma ei saa ühtegi tehtud tegu ega mõeldud mõtet tagasi võtta, neid saab tegemata või mõtlemata jätta. Kui neid ei tee, kui neid ei mõtle, siis pole vaja karta, et vääriti tegemises süüdistatakse, aga võib karta, et süüdistatakse tegematajätmises.

Mida ma saaksin silmas pidada, on see, et mu tegude võimalikud tagajärjed ei kumuleeruks millekski ebameeldivaks. Sajaprotsendiliselt seda ära hoida siiski ei saa, ent vaja oleks minimeerida. Püüda minimeerida.

Mulle tundub, et ma olen midagi teinud, millest veel ei tea, kas oleksin pidanud selle tegemata jätma. Olen kellegi vabaks andnud ja ma ei tea, kas ta tuleb tagasi või läheb oma elu elama ja kui ta teeb viimast, siis kas peab mind hea või halva sõnaga meeles?

Reedel ta läks. Veel ei tea, mis sellest kõigest tuleb ja ootuse aeg on kole raske.

õigus olla ebapopulaarne

Väikese nõia tee on täna väheke mõrkjavõitu.

Õigusega mõnes mõttes - ja ometi mitte päris, kui asjale pisut teiste silmadega kaeda.

Ükskord, kui ma kohalikus polikliinikus mingi tohtri ukse taga passisin ja püüdsin meeleheitlikult aega tappa, langes igavlevalt ringiloivav pilk infotahvlile seinal, kuhu kellegi püüdliku käega oli kirjutatud palju mõistlikke asju sellest, kuidas tuleks elada, et tervena surra. Üldiselt seda sorti propaganda mulle ei toimi, ma olen paljusid kahjulikke harjumusi endale hoolega külge harjutanud ja need vähesed kasulikud, mida eales evinud olen, on mitmedki küljest kukkunud. Aga üks lause sealt mõjus mulle vist eluks ajaks. See jäi mulle meelde ja sellest päevast peale muutis see mõnevõrra vaatenurka, läbi mille ma sellesinase sebimise peale vaatan.

See mõte oli rabavalt lihtne.

Sa ei pea kõigile meeldima.

See põhimõte on ääretult lustakas ja tõsiselt vabastav, kui asja üle järele mõtelda. See on õigus olla vastik, mis on üks elementaarseid inimõigusi, sisaldades endas muuhulgas pariteetselt põnevat asjaolu, et teistel inimestel on õigus pidada sind ebameeldivaks või olla sinu jaoks ebameeldivad.

Selle lihtsa elutõe eiramisest sünnitame enesele suure hulga asjatuid pingeid, mis meid pahatihti tühjaks kurnavad ja sügavale masenduse rüppe tõukavad. Eeldades, et ma olen nii kena inimene, et kellelgi minu vastu midagi ei ole, on inimene justkui parun von Münchausen, kes iseend patsipidi soomülkast välja sikutada üritab. Nõnda mõeldes asetame endid ise märklauaks, olgu see siis teadmatusest või rumalusest, mis on kaks ise asja.

Vahel vassitakse selle ilmutusliku arusaamisega väga demagoogiliselt. "Sa ei saa kõigile meeldida," mida pahatihti aseaineks kasutatakse, on hoopis ise ooperist. See sisaldab nendingut, et kuidas ka ei püüaks, kõigile ikkagi meeltmööda ei ole, sellest hoolimata peab viks inimene olema visa ja püüdlik ja peaga vastu seina jooksma ja selmet mõjuda vabastavalt, vaid süvendab rahulolematust iseendaga ning asjatuid püüdeid sellega toime tulla.

Teiste inimeste põhjused meid mitte sallida ei pruugi üldse olla objektiivsed või olla meist endist kinni. Võimetus mõista näiteks on üks sellistest, kadedus ka. Ja isegi kui kellegi põhjus kõõrdivaatamiseks on kontrollitav meie endi poolt, peaksime endilt küsima, kas me seda põhjust vähendades endale head või halba teeme ja jätma selle asja otsustamise endi hooleks. No kelle asi see õige peaks olema, kuidas keegi teine riides käib, millist õlut eelistab tordi kõrvale või kas oma juukseid lõikab/ei lõika? Miks siis raisata oma kallist aega ja energiat selle sektori peale inimkonnast, kes õela rõõmuga kõik su pingutused liiva laseb joosta, kui võiks selle asemel aktsepteerida enda õigust olla vastik teatud inimeste jaoks ning sellest vabaneva energia toel olla veelgi rohkem hea, meeldiv ja tore nende jaoks, kellele sina meeldid ja kes sulle meeldivad?

Tagame endale õiguse olla vastik ja ärme nõuame endalt võimatut - ja elu muutub kohe natikene heledamaks ja elamisväärsemaks. Võib-olla sisaldub selles üleskutses natukene sinisilmset vastutustundetust ja minu eale kohatut ebatõsidust, ent siiski. Mis parata, vahel on vaja asju kergemalt võtta ja peagi märkad, et mõned teised asjad hakkavad seejärel kergemalt kätte tulema. Mis seal pattu salata, inimene on ratsionaalne, mis väljendub kasvõi talupojatarkuses "sitta pannakse sellele kapsale, mis kasvab" - st nõutakse ikka neilt, kes nõudmisi täidavad ja kollaboreeruvad ning need, kes eriti ei reageeri, jäetakse rahule.

Tegelikult nõuab ebapopulaarne olemine mõnevõrra kodanikujulgust, aga see kõik on tahtmise küsimus. Ka nõuab ebapopulaarseks hakkamine mõnevõrra paksu nahka ja oskust asjadest mitte välja teha, aga see muutub seda lihtsamaks, mida sügavamale siseveendumusele sa jõuad ja mida enam kaugened soovist olla võimalikult paljude jaoks vastuvõetav. Liiatigi - kui kelleltki saabuv kiitus või tunnustus jätaks meid ükskõikseks, siis miks ei peaks sama kehtima ka laituse või halvakspanu suhtes.

Ja viimaks, ent ometi peamiseks nõuab ebapopulaarne olemise õigus olulisel määral vastutustunnet ja intelligentsust, kuna see kätkeb endas siiski vaid õigust olla selline nagu sa oled ja olla tahad ning ei välista vajadust ennast harida ja üritada areneda ega sisalda nõuet käituda sihilikult norme eirates ja realiseerida oma õigust teiste inimeste õiguste arvelt või rünnetes nende vastu. Siinkohal ei taha ma mitte oma sõnu vastik olemise lubatavusest tagasi võtta, vaid eristada vastik olemise lubatavus kõigelubatavusest, mis on üks sootuks teine asi.