Kõik, mis parim, on juba käes
Pole sõnu selgitamiseks, tundmiseks
Mõistmiseks, Madeleine, ja ehk mäletamisekski...
Siiski, ainus, mida mõistan
On su käte puudutus
Ja laul, mis kadunud ja taas leitud
Nagu uus, nagu uus elu…
Näe, Madeleine
Mõned kassid ehk inimesed
Hajusid udus
Või sulasid tapeediga üheks
Nad ei tule enam kunagi tagasi, tead ju
Aeg ja tuul puhuvad kõik minema
Aga mõned on tagasi tulnud tänu erilistele hellitustele…
Ent siis neelab tänav peagi armastajad
Üle väljakute ja sildade lähevad kõik ära
Ja kui soovid, võid neid seal eemal tantsimas näha
Ja nad näivad mitte inimeste, vaid hõljuvate sallidena…
"Madeleine"
Paolo Conte. REVERIES
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar