reede, 27. aprill 2007

distantsi küsimus

Mind vahel üllatab, kuivõrd võimetu on inimene valima lühiajalise kasu- ja pikas perspektiivis kahjutoova vahel. Õigemini, kui meelsasti tehakse valik kiire perspektiiviga kasu poolt ja jäetakse täiesti tähele panemata kahju, mis sellest sünnib.

Näiteid: aga palun.

Vaateaknalt või reklaamist saab lugeda, et auto maksab 250 000 krooni, kusjuures täna saab hinnast veel 15 ooo alla. Kindlasti loetaks seda teadet hoopis teistmoodi, kui seal juures oleks kirjas ka see, et selle auto ostnud keskmine klient sõidab järgmise viie aasta jooksul läbi kütust 150 000 krooni eest, kulutab sund- ja vabatahtlisele kindlustusele ca 50 000 krooni ning vähemalt ühel tema perekonnaliikmel mitmekümnekordistub tõenäosus autoõnnetuses surma saada.

Või et kodumasinat ostes oleks A, B või C elektrikuluklassi asemel kirjas ka see, palju selle kodumasina koormamine tema eeldatava tööressursi juures elektrit võtab ning mis see tänastes hindades maksab.

Või kui toidu hinnasildil oleks kirjas ka see, kui palju selle olluse 100 grammi sissesöömine kasvatab keskmise ainevahetuse juures inimpekki juhul, kui kõik sissesöödav on ülemäärane?

Kas me jätaksime ostmata mingi vidina teades, kui palju selle tootmine kusagil kaugel on kahjustanud kedagi või midagi, millest meil isiklikult pole ei sooja ega külma?

Ei tea, kas mõjuks? Vist mitte. Suitsetamise kahjulikkuse kohta on ju pakil kirjad peal, aga ikka teab meist mõni kedagi onu Akslit või tädi Maalit, kes vaatamata siberi vintsutustele ja ilma filtrita paberosside ohtrale tarvitamisele suri saja kümne aasta vanuselt toidumürgitusse ja see õigustab jätkuvat kimumist piisavalt.

Naljakas. Me ostame loteriipileteid lootes, et oleme just see üks sadade tuhandete seast ja just täna jackpot meile langeb, ja ületame autoroolis kiirust usus, et ega me vahele jää. Me teeme arutuid, kurbade järelmitega tegusid usus, et nende mittesoovitavad tagajärjed, millede ilmnemise tegelik tõenäosus on sadu kordi suurem kui lotovõit, lähevad meist mööda.

Õnn on personaalne ja ligi, pahad asjad on impersonaalsed ja kauged. Meeldiv resultaat lühendab subjektiivset eeldatavat saabumise aega pea miinimumini ja ebameeldiv resultaat lükkab selle ebamäärasesse tulevikku. Inimene, kes on mängupõrgus valmis viimase välja panema ja võlgu võtma, tunneb end hinges ilmselt juba kui miljonär ja see, et ta peab puupaljana oma pere ette astuma ja järgmisel päeval lastele kusagilt söögiraha leidma, muutub täiesti teisejärguliseks.

Meeldiv tagajärg suurendab sündmuse saabumise arvatavat tõenäosust ja ebameeldiv tagajärg vähendab seda. Veider. Väga veider, ütleks Surra-Murra selle peale.

Veel keerulisemaks muutub asi, kui ei ole võimalik otseselt määratella, kas see, mida me parasjagu teeme, on kasulik või kahjulik. Mõnd arutust annab ainult aeg.

reede, 13. aprill 2007

polegi midagi enamat

vaja kui leida mõnikord üks õige koht ja asjad liiguvad iseenesest paika.

Tänaõhtune koht on

siin.

Ma sattusin siia raadiost kõlava laulu ajel, ja juhus tahtis nii, et oli just aega võtta sel hetkel kõlav fraas ja google ja sõrmede all need kaks asja kokku viia. Ei tea, paljud veel nagu minagi ei teadnud, et see lugu, mida Mati Nuude üsna mõttetute sõnadega eesti keeli laulis, on tegelikult sellise päritolu või tagapõhjaga.

Päris kahju on mõelda, et nii palju on asju, mida ma ei tea. Nii palju muusikat, mida ära kuulata ei jõua. Vahel tahaks vaikust ja eimidagi enese ümber, ääretut rahu ja kõigest ära. Igaüks vist tahab.

Narkomaan, kes eile enda elust telesaates rääkis, leiti täna tapetuna. Narkomaanid, joodikud, vargad. Rumalad, inetud, vaesed. Kõik need teised, kolmandad ja neljandad. Deportees. Mõistlik, korralik inimene kehitab õlgu ja ütleb - nad on ise süüdi.

Kahju on mõelda, et nii palju on inimesi, kelleni peaks kindlasti jõudma, ent eales ei jõua.

Seda enam peaks hoidma neid, kes on.

Reede õhtuti kella 20:30 kuni 22:00 tuleb olla siin.

kolmapäev, 11. aprill 2007

tema teab paremini

Näedsa, siit leidsin vihje, et mine vaata, kes oled. Läksin, vaatasin.
Ju nad siis teavad paremini. Ma ka tean nüüd.


You are The Hermit


Prudence, Caution, Deliberation.


The Hermit points to all things hidden, such as knowledge and inspiration,hidden enemies. The illumination is from within, and retirement from participation in current events.


The Hermit is a card of introspection, analysis and, well, virginity. You do not desire to socialize; the card indicates, instead, a desire for peace and solitude. You prefer to take the time to think, organize, ruminate, take stock. There may be feelings of frustration and discontent but these feelings eventually lead to enlightenment, illumination, clarity.


The Hermit represents a wise, inspirational person, friend, teacher, therapist. This a person who can shine a light on things that were previously mysterious and confusing.


What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

esmaspäev, 9. aprill 2007

seda kassid ostaksid

Eks ole ennegi ette tulnud, et pealtnäha õiget asja ajades räägitakse jaburat juttu. Kõigepealt muidugi küsimus, et miks peaks keegi tahtma jaburat juttu kuulata?

Vastus kõlab - hommikuses pealinna liikluskeerises, kus autod venivad justkui kari lustakaid mitmemõõtmelisi ja -värvilisi tigusid üle viadukti küürus selja, on vahel teretulnud vaheldus peale mootorimüra ja kõrvalautost kostva tnnnn-tnnnn-tnn träänsi-ina kuulata suhteliselt arukat juttu, mida leiab Vikrist, Kukust või Klassikaraadiost. Täna hommikul siis Vikker.

Nüüd siis õigest asjast, nimelt kirjandusfestivalist Sotsia. Igati õige ettevõtmine, võetagu aga usinasti ette, sedakorda kuuendat kõrda. Ma olen suhteliselt tagasihoidlik ühisürituste külastaja ja evin pigemini kammerlikku hingelaadi, sestap on mu poolehoid sellistele ettevõtmistele platooniline, kuid kes on ütelnud, et platooniline arm ei võiks kirglik olla. Sotsia-festivali korraldaja oli igastahes julge noor naisterahvas, ei temal eetrikrampi olnd ja tema siirast, nakatavat indu oli suisa rõõm kogeda.

Juteldes kenasti, jõudsid aga hommikuprogrammi juht ja Sotsia-neiukene tõdemuseni, et uuemat eesti kirjandust ikka eriti ei teata küll. Ja kuigi Kirjanike Liidul on kolmsada liiget, oskab inimene tänavalt praegu elusolevaist eesti kirjanikest nimetada ehk vaid Kivirähku, Karevat ja Kivisildnikku - kõik siinnimetatud algavad muide K tähega nagu kommerts, kui veel ise tähele ep pannud. Milline raiskamine! Võiks siis ju KL olla kolmeliikmeline, milles küss?

Ja siit jõuti siis ka tõdemuseni, et kirjanikud peaksid ikka rohkem pingutama loomaks selliseid teoseid, nagu tarbija näha tahaks, et läbimüügiarvud kasvaksid ja eesti kirjandus jõudsalt kosuks. Et see, et kirjanik pole populaarne ega müü, oleks justkui kirjaniku enda süü või nii.

Siit ei ole enam väga kaugel mõte, et milleks pidada üleval ooperiteatrit, kui ometi on olemas Meie Mees, Pets ja Korsten, Tanel Padar ja The Sun ning seesamunegi rahutu tuhkatriinu Mari-Leen, rääkimata Heldur Jõgiojast ja Toomas Annist. Milleks meie väikesele rahvale nt balletietendused, kui tubli Baskini teater jõuab kuus korra iga maakonna mõnesse kolkakülasse? Muusikas tundub selline mõtlemine kuidagi eriti räige.

Ei julge nüüd küll väita, et Kivirähu "Mees, kes..." ja "Rehepapp" oleks kommerts ja jama, aga ei saa parata, küsin üha iseendalt: Kas kultuur on see, mida kassid ostaksid?

esmaspäev, 2. aprill 2007

hääleulatusest

Niiviisi siis. Pead blogi, ja pärast pead äkki hoopis uut töökohta otsima...

Küsimusi tekib minul küll rohkem kui üks, aga see kõige ahnem ja näljasem tahab teada, kas probleem tekkis teost või sellest, kuidas teost räägiti? Mitte, et ma õigustaks joomist või halba kõnepruuki, aga - maitse üle ei vaielda ja maitse eest ei tohiks ju ka karistada, kui see mainstreamiga päris kokku ei lähe.

Või tohib?

Mina ei mõista vastata.