distantsi küsimus

Mind vahel üllatab, kuivõrd võimetu on inimene valima lühiajalise kasu- ja pikas perspektiivis kahjutoova vahel. Õigemini, kui meelsasti tehakse valik kiire perspektiiviga kasu poolt ja jäetakse täiesti tähele panemata kahju, mis sellest sünnib.

Näiteid: aga palun.

Vaateaknalt või reklaamist saab lugeda, et auto maksab 250 000 krooni, kusjuures täna saab hinnast veel 15 ooo alla. Kindlasti loetaks seda teadet hoopis teistmoodi, kui seal juures oleks kirjas ka see, et selle auto ostnud keskmine klient sõidab järgmise viie aasta jooksul läbi kütust 150 000 krooni eest, kulutab sund- ja vabatahtlisele kindlustusele ca 50 000 krooni ning vähemalt ühel tema perekonnaliikmel mitmekümnekordistub tõenäosus autoõnnetuses surma saada.

Või et kodumasinat ostes oleks A, B või C elektrikuluklassi asemel kirjas ka see, palju selle kodumasina koormamine tema eeldatava tööressursi juures elektrit võtab ning mis see tänastes hindades maksab.

Või kui toidu hinnasildil oleks kirjas ka see, kui palju selle olluse 100 grammi sissesöömine kasvatab keskmise ainevahetuse juures inimpekki juhul, kui kõik sissesöödav on ülemäärane?

Kas me jätaksime ostmata mingi vidina teades, kui palju selle tootmine kusagil kaugel on kahjustanud kedagi või midagi, millest meil isiklikult pole ei sooja ega külma?

Ei tea, kas mõjuks? Vist mitte. Suitsetamise kahjulikkuse kohta on ju pakil kirjad peal, aga ikka teab meist mõni kedagi onu Akslit või tädi Maalit, kes vaatamata siberi vintsutustele ja ilma filtrita paberosside ohtrale tarvitamisele suri saja kümne aasta vanuselt toidumürgitusse ja see õigustab jätkuvat kimumist piisavalt.

Naljakas. Me ostame loteriipileteid lootes, et oleme just see üks sadade tuhandete seast ja just täna jackpot meile langeb, ja ületame autoroolis kiirust usus, et ega me vahele jää. Me teeme arutuid, kurbade järelmitega tegusid usus, et nende mittesoovitavad tagajärjed, millede ilmnemise tegelik tõenäosus on sadu kordi suurem kui lotovõit, lähevad meist mööda.

Õnn on personaalne ja ligi, pahad asjad on impersonaalsed ja kauged. Meeldiv resultaat lühendab subjektiivset eeldatavat saabumise aega pea miinimumini ja ebameeldiv resultaat lükkab selle ebamäärasesse tulevikku. Inimene, kes on mängupõrgus valmis viimase välja panema ja võlgu võtma, tunneb end hinges ilmselt juba kui miljonär ja see, et ta peab puupaljana oma pere ette astuma ja järgmisel päeval lastele kusagilt söögiraha leidma, muutub täiesti teisejärguliseks.

Meeldiv tagajärg suurendab sündmuse saabumise arvatavat tõenäosust ja ebameeldiv tagajärg vähendab seda. Veider. Väga veider, ütleks Surra-Murra selle peale.

Veel keerulisemaks muutub asi, kui ei ole võimalik otseselt määratella, kas see, mida me parasjagu teeme, on kasulik või kahjulik. Mõnd arutust annab ainult aeg.