seda kassid ostaksid

Eks ole ennegi ette tulnud, et pealtnäha õiget asja ajades räägitakse jaburat juttu. Kõigepealt muidugi küsimus, et miks peaks keegi tahtma jaburat juttu kuulata?

Vastus kõlab - hommikuses pealinna liikluskeerises, kus autod venivad justkui kari lustakaid mitmemõõtmelisi ja -värvilisi tigusid üle viadukti küürus selja, on vahel teretulnud vaheldus peale mootorimüra ja kõrvalautost kostva tnnnn-tnnnn-tnn träänsi-ina kuulata suhteliselt arukat juttu, mida leiab Vikrist, Kukust või Klassikaraadiost. Täna hommikul siis Vikker.

Nüüd siis õigest asjast, nimelt kirjandusfestivalist Sotsia. Igati õige ettevõtmine, võetagu aga usinasti ette, sedakorda kuuendat kõrda. Ma olen suhteliselt tagasihoidlik ühisürituste külastaja ja evin pigemini kammerlikku hingelaadi, sestap on mu poolehoid sellistele ettevõtmistele platooniline, kuid kes on ütelnud, et platooniline arm ei võiks kirglik olla. Sotsia-festivali korraldaja oli igastahes julge noor naisterahvas, ei temal eetrikrampi olnd ja tema siirast, nakatavat indu oli suisa rõõm kogeda.

Juteldes kenasti, jõudsid aga hommikuprogrammi juht ja Sotsia-neiukene tõdemuseni, et uuemat eesti kirjandust ikka eriti ei teata küll. Ja kuigi Kirjanike Liidul on kolmsada liiget, oskab inimene tänavalt praegu elusolevaist eesti kirjanikest nimetada ehk vaid Kivirähku, Karevat ja Kivisildnikku - kõik siinnimetatud algavad muide K tähega nagu kommerts, kui veel ise tähele ep pannud. Milline raiskamine! Võiks siis ju KL olla kolmeliikmeline, milles küss?

Ja siit jõuti siis ka tõdemuseni, et kirjanikud peaksid ikka rohkem pingutama loomaks selliseid teoseid, nagu tarbija näha tahaks, et läbimüügiarvud kasvaksid ja eesti kirjandus jõudsalt kosuks. Et see, et kirjanik pole populaarne ega müü, oleks justkui kirjaniku enda süü või nii.

Siit ei ole enam väga kaugel mõte, et milleks pidada üleval ooperiteatrit, kui ometi on olemas Meie Mees, Pets ja Korsten, Tanel Padar ja The Sun ning seesamunegi rahutu tuhkatriinu Mari-Leen, rääkimata Heldur Jõgiojast ja Toomas Annist. Milleks meie väikesele rahvale nt balletietendused, kui tubli Baskini teater jõuab kuus korra iga maakonna mõnesse kolkakülasse? Muusikas tundub selline mõtlemine kuidagi eriti räige.

Ei julge nüüd küll väita, et Kivirähu "Mees, kes..." ja "Rehepapp" oleks kommerts ja jama, aga ei saa parata, küsin üha iseendalt: Kas kultuur on see, mida kassid ostaksid?