Mind vahel üllatab, kuivõrd võimetu on inimene valima lühiajalise kasu- ja pikas perspektiivis kahjutoova vahel. Õigemini, kui meelsasti tehakse valik kiire perspektiiviga kasu poolt ja jäetakse täiesti tähele panemata kahju, mis sellest sünnib.
Näiteid: aga palun.
Vaateaknalt või reklaamist saab lugeda, et auto maksab 250 000 krooni, kusjuures täna saab hinnast veel 15 ooo alla. Kindlasti loetaks seda teadet hoopis teistmoodi, kui seal juures oleks kirjas ka see, et selle auto ostnud keskmine klient sõidab järgmise viie aasta jooksul läbi kütust 150 000 krooni eest, kulutab sund- ja vabatahtlisele kindlustusele ca 50 000 krooni ning vähemalt ühel tema perekonnaliikmel mitmekümnekordistub tõenäosus autoõnnetuses surma saada.
Või et kodumasinat ostes oleks A, B või C elektrikuluklassi asemel kirjas ka see, palju selle kodumasina koormamine tema eeldatava tööressursi juures elektrit võtab ning mis see tänastes hindades maksab.
Või kui toidu hinnasildil oleks kirjas ka see, kui palju selle olluse 100 grammi sissesöömine kasvatab keskmise ainevahetuse juures inimpekki juhul, kui kõik sissesöödav on ülemäärane?
Kas me jätaksime ostmata mingi vidina teades, kui palju selle tootmine kusagil kaugel on kahjustanud kedagi või midagi, millest meil isiklikult pole ei sooja ega külma?
Ei tea, kas mõjuks? Vist mitte. Suitsetamise kahjulikkuse kohta on ju pakil kirjad peal, aga ikka teab meist mõni kedagi onu Akslit või tädi Maalit, kes vaatamata siberi vintsutustele ja ilma filtrita paberosside ohtrale tarvitamisele suri saja kümne aasta vanuselt toidumürgitusse ja see õigustab jätkuvat kimumist piisavalt.
Naljakas. Me ostame loteriipileteid lootes, et oleme just see üks sadade tuhandete seast ja just täna jackpot meile langeb, ja ületame autoroolis kiirust usus, et ega me vahele jää. Me teeme arutuid, kurbade järelmitega tegusid usus, et nende mittesoovitavad tagajärjed, millede ilmnemise tegelik tõenäosus on sadu kordi suurem kui lotovõit, lähevad meist mööda.
Õnn on personaalne ja ligi, pahad asjad on impersonaalsed ja kauged. Meeldiv resultaat lühendab subjektiivset eeldatavat saabumise aega pea miinimumini ja ebameeldiv resultaat lükkab selle ebamäärasesse tulevikku. Inimene, kes on mängupõrgus valmis viimase välja panema ja võlgu võtma, tunneb end hinges ilmselt juba kui miljonär ja see, et ta peab puupaljana oma pere ette astuma ja järgmisel päeval lastele kusagilt söögiraha leidma, muutub täiesti teisejärguliseks.
Meeldiv tagajärg suurendab sündmuse saabumise arvatavat tõenäosust ja ebameeldiv tagajärg vähendab seda. Veider. Väga veider, ütleks Surra-Murra selle peale.
Veel keerulisemaks muutub asi, kui ei ole võimalik otseselt määratella, kas see, mida me parasjagu teeme, on kasulik või kahjulik. Mõnd arutust annab ainult aeg.
Kuvatud on postitused sildiga ilmamõistmatu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ilmamõistmatu. Kuva kõik postitused
reede, 27. aprill 2007
esmaspäev, 9. aprill 2007
seda kassid ostaksid
Eks ole ennegi ette tulnud, et pealtnäha õiget asja ajades räägitakse jaburat juttu. Kõigepealt muidugi küsimus, et miks peaks keegi tahtma jaburat juttu kuulata?
Vastus kõlab - hommikuses pealinna liikluskeerises, kus autod venivad justkui kari lustakaid mitmemõõtmelisi ja -värvilisi tigusid üle viadukti küürus selja, on vahel teretulnud vaheldus peale mootorimüra ja kõrvalautost kostva tnnnn-tnnnn-tnn träänsi-ina kuulata suhteliselt arukat juttu, mida leiab Vikrist, Kukust või Klassikaraadiost. Täna hommikul siis Vikker.
Nüüd siis õigest asjast, nimelt kirjandusfestivalist Sotsia. Igati õige ettevõtmine, võetagu aga usinasti ette, sedakorda kuuendat kõrda. Ma olen suhteliselt tagasihoidlik ühisürituste külastaja ja evin pigemini kammerlikku hingelaadi, sestap on mu poolehoid sellistele ettevõtmistele platooniline, kuid kes on ütelnud, et platooniline arm ei võiks kirglik olla. Sotsia-festivali korraldaja oli igastahes julge noor naisterahvas, ei temal eetrikrampi olnd ja tema siirast, nakatavat indu oli suisa rõõm kogeda.
Juteldes kenasti, jõudsid aga hommikuprogrammi juht ja Sotsia-neiukene tõdemuseni, et uuemat eesti kirjandust ikka eriti ei teata küll. Ja kuigi Kirjanike Liidul on kolmsada liiget, oskab inimene tänavalt praegu elusolevaist eesti kirjanikest nimetada ehk vaid Kivirähku, Karevat ja Kivisildnikku - kõik siinnimetatud algavad muide K tähega nagu kommerts, kui veel ise tähele ep pannud. Milline raiskamine! Võiks siis ju KL olla kolmeliikmeline, milles küss?
Ja siit jõuti siis ka tõdemuseni, et kirjanikud peaksid ikka rohkem pingutama loomaks selliseid teoseid, nagu tarbija näha tahaks, et läbimüügiarvud kasvaksid ja eesti kirjandus jõudsalt kosuks. Et see, et kirjanik pole populaarne ega müü, oleks justkui kirjaniku enda süü või nii.
Siit ei ole enam väga kaugel mõte, et milleks pidada üleval ooperiteatrit, kui ometi on olemas Meie Mees, Pets ja Korsten, Tanel Padar ja The Sun ning seesamunegi rahutu tuhkatriinu Mari-Leen, rääkimata Heldur Jõgiojast ja Toomas Annist. Milleks meie väikesele rahvale nt balletietendused, kui tubli Baskini teater jõuab kuus korra iga maakonna mõnesse kolkakülasse? Muusikas tundub selline mõtlemine kuidagi eriti räige.
Ei julge nüüd küll väita, et Kivirähu "Mees, kes..." ja "Rehepapp" oleks kommerts ja jama, aga ei saa parata, küsin üha iseendalt: Kas kultuur on see, mida kassid ostaksid?
Vastus kõlab - hommikuses pealinna liikluskeerises, kus autod venivad justkui kari lustakaid mitmemõõtmelisi ja -värvilisi tigusid üle viadukti küürus selja, on vahel teretulnud vaheldus peale mootorimüra ja kõrvalautost kostva tnnnn-tnnnn-tnn träänsi-ina kuulata suhteliselt arukat juttu, mida leiab Vikrist, Kukust või Klassikaraadiost. Täna hommikul siis Vikker.
Nüüd siis õigest asjast, nimelt kirjandusfestivalist Sotsia. Igati õige ettevõtmine, võetagu aga usinasti ette, sedakorda kuuendat kõrda. Ma olen suhteliselt tagasihoidlik ühisürituste külastaja ja evin pigemini kammerlikku hingelaadi, sestap on mu poolehoid sellistele ettevõtmistele platooniline, kuid kes on ütelnud, et platooniline arm ei võiks kirglik olla. Sotsia-festivali korraldaja oli igastahes julge noor naisterahvas, ei temal eetrikrampi olnd ja tema siirast, nakatavat indu oli suisa rõõm kogeda.
Juteldes kenasti, jõudsid aga hommikuprogrammi juht ja Sotsia-neiukene tõdemuseni, et uuemat eesti kirjandust ikka eriti ei teata küll. Ja kuigi Kirjanike Liidul on kolmsada liiget, oskab inimene tänavalt praegu elusolevaist eesti kirjanikest nimetada ehk vaid Kivirähku, Karevat ja Kivisildnikku - kõik siinnimetatud algavad muide K tähega nagu kommerts, kui veel ise tähele ep pannud. Milline raiskamine! Võiks siis ju KL olla kolmeliikmeline, milles küss?
Ja siit jõuti siis ka tõdemuseni, et kirjanikud peaksid ikka rohkem pingutama loomaks selliseid teoseid, nagu tarbija näha tahaks, et läbimüügiarvud kasvaksid ja eesti kirjandus jõudsalt kosuks. Et see, et kirjanik pole populaarne ega müü, oleks justkui kirjaniku enda süü või nii.
Siit ei ole enam väga kaugel mõte, et milleks pidada üleval ooperiteatrit, kui ometi on olemas Meie Mees, Pets ja Korsten, Tanel Padar ja The Sun ning seesamunegi rahutu tuhkatriinu Mari-Leen, rääkimata Heldur Jõgiojast ja Toomas Annist. Milleks meie väikesele rahvale nt balletietendused, kui tubli Baskini teater jõuab kuus korra iga maakonna mõnesse kolkakülasse? Muusikas tundub selline mõtlemine kuidagi eriti räige.
Ei julge nüüd küll väita, et Kivirähu "Mees, kes..." ja "Rehepapp" oleks kommerts ja jama, aga ei saa parata, küsin üha iseendalt: Kas kultuur on see, mida kassid ostaksid?
esmaspäev, 2. aprill 2007
hääleulatusest
Niiviisi siis. Pead blogi, ja pärast pead äkki hoopis uut töökohta otsima...
Küsimusi tekib minul küll rohkem kui üks, aga see kõige ahnem ja näljasem tahab teada, kas probleem tekkis teost või sellest, kuidas teost räägiti? Mitte, et ma õigustaks joomist või halba kõnepruuki, aga - maitse üle ei vaielda ja maitse eest ei tohiks ju ka karistada, kui see mainstreamiga päris kokku ei lähe.
Või tohib?
Mina ei mõista vastata.
Küsimusi tekib minul küll rohkem kui üks, aga see kõige ahnem ja näljasem tahab teada, kas probleem tekkis teost või sellest, kuidas teost räägiti? Mitte, et ma õigustaks joomist või halba kõnepruuki, aga - maitse üle ei vaielda ja maitse eest ei tohiks ju ka karistada, kui see mainstreamiga päris kokku ei lähe.
Või tohib?
Mina ei mõista vastata.
laupäev, 24. märts 2007
manifesteerumisest
Ei tea, kas aja märk või niisama elujärk sealmaal, ent ühtäkki põrkas pähe, et valitseb meinstriim-manifesteerumine. Ehk on see valimiste järelkaja - vasakpoolsed, parempoolsed, nii- ja naasugused, muulased, marurahvuslased, feministid, igasugu muud möirahullud liiguvad, loovad, lehvitavad.
Inimene justkui ei saaks enam lihtsalt inimene olla, vaid peab ilmtingimata veel keegi olema. Ja see veel keegi inimese sees ja kõrval sunnib ilmtingimata vihkama teistsuguseid. Valge vihkab neegrit ja vastupidi, heterod ei salli geisid (no miks küll?), noored ei seedi penskareid ja need arvavad, et noorus on hukas, pronkskuju pooldajad ja vastased käivad käsipidi koos. Üks konfrontatsioon ajab teist taga ja väljaspool igasugust kahtlust näib olevat eeldus, et kõik need, kes on mõnes teises frondis, tuleb maha suruda, sest nad on kahjulikud ja soovivad maapealset põrgut. Feministid tahaksid kõik mehed ära kohitseda, vasakpoolsed võtaksid rikkamatelt kõik ja jagaks selle vaestele, tööandjad pigistaksid töövõtjaid viimase veretilgani ning igasugu mudakoonud, rätipead, neegrid ja venelased tuleks lihtsalt maha tappa, sest neid ei ole kellelegi vaja. Ma saaks veel kuidagi aru, kui kisma käiks viimase veepudeli pärast kõrbes, aga sallivus ja mõistmine ei peaks ju olema piiratud ressurss, või on?
Kui saaks kuidagi nii, et inimesed oleksid eelkõige inimesed ja alles seejärel tõekspidamised ja ideed! Sellest unistamine ilmselt on sama lühinägelik ja lapsik kui tahta õnneliku vaeslapse kombel jaanuarikuus metsast maasikaid leida ja loota, et kõik kaksteist kuud korraga külla tulevad. Sellest, kuidas lõukoerad lambukestega seltsis rohtu mugivad, on ju mõnedki unistanud, sedasi pidi taevas või rahuriigis olema. See viimane on siitpoolt vaadates küll nii kaugel kui veel vähe olla võib...
Inimene justkui ei saaks enam lihtsalt inimene olla, vaid peab ilmtingimata veel keegi olema. Ja see veel keegi inimese sees ja kõrval sunnib ilmtingimata vihkama teistsuguseid. Valge vihkab neegrit ja vastupidi, heterod ei salli geisid (no miks küll?), noored ei seedi penskareid ja need arvavad, et noorus on hukas, pronkskuju pooldajad ja vastased käivad käsipidi koos. Üks konfrontatsioon ajab teist taga ja väljaspool igasugust kahtlust näib olevat eeldus, et kõik need, kes on mõnes teises frondis, tuleb maha suruda, sest nad on kahjulikud ja soovivad maapealset põrgut. Feministid tahaksid kõik mehed ära kohitseda, vasakpoolsed võtaksid rikkamatelt kõik ja jagaks selle vaestele, tööandjad pigistaksid töövõtjaid viimase veretilgani ning igasugu mudakoonud, rätipead, neegrid ja venelased tuleks lihtsalt maha tappa, sest neid ei ole kellelegi vaja. Ma saaks veel kuidagi aru, kui kisma käiks viimase veepudeli pärast kõrbes, aga sallivus ja mõistmine ei peaks ju olema piiratud ressurss, või on?
Kui saaks kuidagi nii, et inimesed oleksid eelkõige inimesed ja alles seejärel tõekspidamised ja ideed! Sellest unistamine ilmselt on sama lühinägelik ja lapsik kui tahta õnneliku vaeslapse kombel jaanuarikuus metsast maasikaid leida ja loota, et kõik kaksteist kuud korraga külla tulevad. Sellest, kuidas lõukoerad lambukestega seltsis rohtu mugivad, on ju mõnedki unistanud, sedasi pidi taevas või rahuriigis olema. See viimane on siitpoolt vaadates küll nii kaugel kui veel vähe olla võib...
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
