pealkirjata

Kõik,
Kõik, mis parim, on juba käes
Pole sõnu selgitamiseks, tundmiseks
Mõistmiseks, Madeleine, ja ehk mäletamisekski...
Siiski, ainus, mida mõistan
On su käte puudutus
Ja laul, mis kadunud ja taas leitud
Nagu uus, nagu uus elu…

Näe, Madeleine
Mõned kassid ehk inimesed
Hajusid udus
Või sulasid tapeediga üheks
Nad ei tule enam kunagi tagasi, tead ju
Aeg ja tuul puhuvad kõik minema

Aga mõned on tagasi tulnud tänu erilistele hellitustele…

Ent siis neelab tänav peagi armastajad
Üle väljakute ja sildade lähevad kõik ära
Ja kui soovid, võid neid seal eemal tantsimas näha
Ja nad näivad mitte inimeste, vaid hõljuvate sallidena…

"Madeleine"

Paolo Conte. REVERIES

mittemillegitegemisest

Küllap esineb kõigil aeg-ajalt tunnet, et ei tahaks kohe mitte midagi teha. See on siiski näiline, pinnapealne ja diletantlik mittemillegitegemine, sest täielik mittemillegitegemine - nõnda, et ei mõtle, ei soovi, ei unista, ei naudiskle ega igavle, tõepoolest teed mittemidagi peale paratamatu olemas olemise - selline kõike endast andev mittemidagitegemine on jõukohane vaid väga tugevaile ja treenituile ja asja hoolega harjutanuile. Enamik meist, kõhuorjadest, ei saa mittemillegitegemise harjutamisele nii palju pühenduda, et saavutada tõelist meisterlikkust, kahjuks. Peame rahulduma sootuks vähemaga. Asjaarmastajalik mittemillegitegemine seisneb pigemini selles, et valitakse võimalikult madalat potentsiaalset energiat kätkev kehaasend ja vedeletakse keskkonnas, mis kui mitte ei ole esteetiliselt nauditav, siis vähemasti soodustab kehalist ja vaimset heaolu.

Kirjeldamatult positiivseid elamusi pakkuvalt hea on mittemillegitegemine vabas looduses, eriti tingimustes, kus mittemillegitegemine ei lähe sujuvalt üle insektide toitmiseks (see viimane toimub üldiselt insektide initsiatiivil ja asendab mittemillegitegemise insektide peletamise tüütu ja tulutu tegevusega). Sestap tuleb kiita praegusi päikeselisi ilmu, mis võimaldavad õilist oleskelu ilma tüütu pininata kõrvus. Vabas looduses vedelemise üheks eriliigiks on vedelemine veekogus, väiksemates võib vedeleda keskel, suuremates serva pool. Üldiselt vabastab veekeskkond ka insektidest, kuigi on esinenud üksikuid jäledaid kordi, kus eriti näljased parmud on purenud iga kehaosa, mis ülalpoole veetasapinda ulatab. Mittemillegitegemine vees eeldab aga, et jääminekust oleks möödas piisav hulk aega ja praegu ei vasta olukord veekogudes sugugi sellele, mida õige vedelemine eeldaks. Kaugel sellest.

Teine ja peaaegu sama sulnis mittemidagitegemise liik on lebada küdeva kamina ees, eriti, kui kaminat sisaldava ehitise perimeetrist väljaspool on sitt ilm. Elus tuli teeb ikke hingele head, olgu ta siis lõkkes, kaminas või küünla otsas (ja olid ajad, kus ta võis olla ka sigareti otsas, aga neid aegu enam kahjuks pole).

Mittemillegitegemisega on sünnis ühendada mitteproduktiivseid tegevusi, näiteks mõõdukat söögi- ja joogipruukimist ning suhteliselt loidu üldharivat keskustelu. Häda korral on lubatud kasutada kergemat lektüüri (siin on silmas peetud siiski vajadust asendada keskustelu, mitte aga... nojah).

Mittemillegitegemine tuleb ette valmistada hoolikalt ja põhjalikult läbi mõelda, et keset mittemillegitegemist ei saaks ootamatult tekkida tarvidust midagi tegema hakata. Tuleb püüda võimalikult välistada asjaolud, mis võivad tingida äkilise tungiva tarviduse midagi teha. Näiteks mobiiltelefonid tuleb lülitada hääletule režiimile, et hiljem oleks võimalik rahulolevalt tuvastada neid, kellel ei õnnestunud püha mittemillegitegemise üritust nurjata. Mittemidagitegijale lubatud toidud ja joogid tuleb varuda aegsasti ja asetada käeulatusse, tuua piisaval hulgal tulepuid ning kindlustada kas hea seltskond või hurmav üksindus (viimasel juhul on üldhariva keskustelu viljelemine problemaatiline, aga on teada isikud, keda üksindus seejuures sugugi ei häiri).

Niisiis, et keskkonnatingimused täna, mil ilmajaam on tõotanud seitsetteist soojakraadi sisemaal, on osutumas tõeliselt soosivaiks, saab õhtupoolsem osa päevast ilmselt mittemillegitegemisele pühendet. Ühtlasi panen südamele nii iseendale kui kõigile teistele, kes võivad seda kirjatükki lugema juhtuda, et mittemillegitegemine on inimõigus, vabadus ja kohustus, millele aegajalt peaks anduma iga vaimselt terve ja tugev organism. Täiesti asendamatu taastumisvahend on see aga nõrkadele ja kes meist poleks aeg-ajalt nõrk?

Olen aegajalt mõelnud, et miks ma armastan oma lemmikloomi. Üks põhjus võib olla selles, et nad nii elegantselt, loomulikult ja nakatavalt oskavad teha mitte midagi.

maitsvast ja tervislikust

Eile jalutasin Tallinna vanas linnas ja külastasin mulle meeldivaid paiku. Mitmesuguseid on neid seal ja enamikus on võimalik raha raisata.

Hakkan siis trajektoori pidi tulema.

Esimene on Pagaripoiste saiapood, täis igasugu võrgutisi-hõrgutisi ja järgmine kohe Loiri oma. Sealne ürdi-pähklileib on selline, mille pärast üksi tasub üle tee minna.

Edasi on kaks minu lemmikkohta üsna lähestikku. Üks neist on Kiika Kööki pood. Igasugu köögividinaid ja mõnusaid nõusid on seal. Mu meele teevad heaks just mitmesugused vahvad tarvikud. Järgmisena tuleb sealt soetada korralik aus malmist grillpann. Ilma selleta ei saa enam elada. Siis tuleks üks tubli krepipann hankida. Palett. Jaapani nuga ja noateritaja... ohh. Sulgen enda järel ukse.

Siis järgmine lemmikkoht, mille kohta ma kahtlen, kas ta ikka on enam lemmikkoht. Vivian Vau kingasalong. Eile ei olnud seal küll veel midagi uut märgata, ometi oli õhtul va meilpoksi avades nende kiri uue sümpaatse pakkumisega. Viimati ostsin sealt saapaid, nii kalleid ja sittu saapaid pole mul varem olnudki. Siit moraal, et õnn ei peitu rahas ega kvaliteet selles, kui palju sa raha välja oled käind. Kui ma nägin, milline peab üks kingapood olema nt Öiroopas, siis ei ole ükski siinne kingapood enam peaaegu väärtki lemmikkoha tiitlit.

Longin Voorimeest pidi Raekoja platsile. Kunagi paiknes Harju tänaval üks lemmikkoht, suur raamatukauplus. Enam pole sinnakanti kahjuks asja. Küll aga on Voorimehes vanaraamatute pood, kuid täna on kiire ja raha vähe. Järelikult edasi. Avanti popolo, ees ootab Vanaturu kael. Vürtsimandlite müüjast möödudes tuleb teha kõvaks oma nõrk naisesüda.

Itaalia saatkonna uksest sisse, sirge seljaga, aplombiga, aga sugugi mitte makaroonide manu, vaid alla keldrisse, kus asub kangakauplus. Oh seda sitsi ja satsi! Sisenevad kaks soome vanaprouat, kellel on vaja verhokangasta. Oi, mina olen ju jänhessairas ja tahan hirmsasti ihmiseid aidata. Koos sümpaatse müüjaprouaga teeme ülelahe prouadele selgeks, kuskohast Tallinnas võiks verhokangasta hakeda, siin on silkki ja muut korkealaatuiset kankaat, ei siin verhokangasta ole. Aga mina saan endale uhke püksiriide ja nii alla hinnatud kui veel vähegi saab. Voodri ka. Nüüd on vaid nööpa ja lukku vaja, siis vuristan valmis.

Jalutan ringiga tagasi, esmalt Saiakangist - ka üks lemmikkoht - Pikale tänavale. Seal natike Olevimäe pool on Anneli Viigi sokulaterii. Selliseid kohti ei tohiks külastada nõrga iseloomuga inimesed, sestap ma täna sinnapoole ei vaata. Ma ütlen endale küll iga kord, et lähen vaid klaasikest latte't jooma, aga tegelikult... ahh, ma ei räägi.

Pikalt Laiale. Jõuan peaaegu Linnateatri juurde välja ja seal, ja seal... Delicia. Selles toidupühamus käin mina ikka ja jälle ja tühja käega ei välju peaaegu kunagi. Ma olen slow cookingu andunud fänn ja ilmselt peaks sellele nagu ooperilegi hakkama pühendama omaette klubilist tegevust. See mõte ikka idaneb mu peas, aga paraku olen oma armsais sõprades küll märganud teatud heameelset valmisolekut üht-teist hääd teinekord põske pista, aga ise nad vist rõhuvas enamikus ei viitsiks... Mu meelest on toidulooming vähemasti sama õilis looming kui igasugune muu, kui mitte õilsamgi, sest inimene, kes loob toidu kui teose, kes komponeerib maitseelamuse, teeb selle täie teadmisega, et täielik elamus saadakse vastu võtta vaid siis, kui loodu sõna täpses tähenduses nahka pistetakse. St see on kunst, mida tehakse hävitamiseks. Ma ei pea õigeks üleolevat väidet, et me ei ela selleks, et süüa. Nagu elaksime selleks, et raamatuid lugeda, teatris käia või jalutamas... ma usun, et hea toidu kogemus on samavõrd hea kogemus kui igasugune muu hea kogemus ning on täiesti põhjendamatu seda põlastada või alaväärseks pidada. Kuhu suust sisseläinu alahindamine inimesed viib, on ju näha. Varustatud napakese trühvlisoola ja kotikese kuivatatud puravikega, astun vaikselt mööda veel mitmest vahvast ja armsast paigast. Aga neist mõni teine kord.

Pärnade võrades on veel nii palju õhku ja nende taga taevas nii kõrgel, et see teeb jalad kergeks. Päike pleegib vastu Toompea vana seina ja see seisab väärikal ilmel ega tee väljagi täidest, kes ta pealael kaklevad.

Ah! La dolce vita.

maaleht ja marukevad

Jah, mineva nädala Maaleht jäi täna õhtupoole salatit näsides ette. Lappasin teist - on nii priske lugemisetükk, et sellest üheks õhtuks enam kui küll. Isiklik tava on, et neljapäevast postkastilaadungit loen terve nädalavahetusegi. Ja mis mulle silma jäi - Maret Maripuu kirjatükk. Maalehes siis.

Mitte, et ma pealinna kunagist reformistlikku asepead ja praegust asespiikrit hirmsasti fännaksin, aga et kõrge naispoliitik on siinmail vaid pisut tavalisem kui valge vares, sestap nende kirjatükka ikka loen, et leida, ons nende väljaütlemistes vähem ärplemist ja enam mõistlikkust, nagu soolisist stampidest lähtuvalt arvata võiks. Ja mis seesinane seekord väidab, on üsna populistlik ja tendentslik. Ei tea, miks küll selline väljaanne nagu ML võtab proua Maripuu kirjatüki avaldada?

Kakskeelsete tänavasiltide keelamine ja sealjuures silmade pööritamine, nagu oleks tegu ääretult tulise emakeelekaitsega, pole ju muu kui puhas pläma ja populism. Kui avalikele äridele ja asutustele võib kuratteabmis ükskleelseid - aga mitte eestikeelseid - nimesid panna täpselt nii, nagu kellegi arunatuke võtab ja keegi ei köhi. Ei saagi köhida, kohe läheb raha kurku. Venekeelne tänavanimetus on vähemasti eestikeelse all ja sellega kõrvuti, aga kokakoolaplaasa on ainult plaasa ja eestikeelset tõlget pole lootagi. Ei ole ega tule ja mitte keegi ei nõua, ükski poliitik ei kobise.

Aga edasi läheb asi veel hullemaks. Emakeeleõpetajad, arvab lugupeetud proua, peavad olema need, kes õpilastele sisendavad elutarkust ja lugupidamist eesti keele vastu, et "harjuda oma iseseisval maal vastutama ja tahtekindlust välja näitama, me ei vaja selleks enam kupja piitsahoopi ega partei suuniseid." Ilus mõte, tõepoolest, seda enam, et emakeelt õpetatakse pigemini valikvastustega testide teel ning kirjandite kirjutamine kui õpilastele vastumeelne, ebapopulaarne ja aeganõudev tegevus on peaaegu välja surnud, neid pooleteistleheküljelisi lihtlausetega asju, mida mu võsuke kirjandite pähe kooli viis, ei ole võimalik mu arust kirjanditeks pidada. Ilus tsitaat tõesti, pole miskit ütelda. Sellest hoolimata ei parane siinmaal miski, kui kogu eesti keele kaitse jääbki piirduma venekeelsete turumuttide mõnitamisega ja tänavasiltide valmistajaile tööpõllu juurderaadamisega. Senikaua kui aalekokkareenad uhkesti oma nimesid kannavad, ei parane miski.

Kuigi viimase nimi võiks olla hoopis Kukepärdi rehi.

***

Üritasin omal moel teha head salatit. Kitsejuust, lehtsalat, salatsigur, tüümian, mõnus sinepi-mee-õlikaste ja ilusad viilukad keedupeeti juures ja seedriseemned kõige otsas. Ära põlati. Pistsin ise teiste ülejäägid pintslisse ja ägan nüüd omaette. Jubehea oli. Pole lihtne olla dieedil, suisa vastupidi, raske on olla. Praegu.

***
Need lumed, need lumed on läinud,
jäänd järele tumedad veed.
Need lumed, need lumed on läinud,
neil kannul on lagunend teed.
Kes vainudel ringi on käinud
ja paisuvaid pungasid näinud –
nii tärkvel ja ärkvel on need!

Ja juured, mis käärivas mullas
nii aplasti elus on veel,
just juured, mis käärivas mullas,
neis mahlad, mis juba on teel;
kuid lehed on praegu veel pungas,
ehk küllap seal õisigi hulgas,
on puhkemispillerkaar eel.

Küll palju on kevades ootust
ja seljasirutust sees -
on igas kevades ootust
ja põnevust justnagu tees,
mis jalge all kutsuvalt keksib
ja voorte vahele eksib,
lõpp kusagil kaugustes.

manifesteerumisest

Ei tea, kas aja märk või niisama elujärk sealmaal, ent ühtäkki põrkas pähe, et valitseb meinstriim-manifesteerumine. Ehk on see valimiste järelkaja - vasakpoolsed, parempoolsed, nii- ja naasugused, muulased, marurahvuslased, feministid, igasugu muud möirahullud liiguvad, loovad, lehvitavad.

Inimene justkui ei saaks enam lihtsalt inimene olla, vaid peab ilmtingimata veel keegi olema. Ja see veel keegi inimese sees ja kõrval sunnib ilmtingimata vihkama teistsuguseid. Valge vihkab neegrit ja vastupidi, heterod ei salli geisid (no miks küll?), noored ei seedi penskareid ja need arvavad, et noorus on hukas, pronkskuju pooldajad ja vastased käivad käsipidi koos. Üks konfrontatsioon ajab teist taga ja väljaspool igasugust kahtlust näib olevat eeldus, et kõik need, kes on mõnes teises frondis, tuleb maha suruda, sest nad on kahjulikud ja soovivad maapealset põrgut. Feministid tahaksid kõik mehed ära kohitseda, vasakpoolsed võtaksid rikkamatelt kõik ja jagaks selle vaestele, tööandjad pigistaksid töövõtjaid viimase veretilgani ning igasugu mudakoonud, rätipead, neegrid ja venelased tuleks lihtsalt maha tappa, sest neid ei ole kellelegi vaja. Ma saaks veel kuidagi aru, kui kisma käiks viimase veepudeli pärast kõrbes, aga sallivus ja mõistmine ei peaks ju olema piiratud ressurss, või on?

Kui saaks kuidagi nii, et inimesed oleksid eelkõige inimesed ja alles seejärel tõekspidamised ja ideed! Sellest unistamine ilmselt on sama lühinägelik ja lapsik kui tahta õnneliku vaeslapse kombel jaanuarikuus metsast maasikaid leida ja loota, et kõik kaksteist kuud korraga külla tulevad. Sellest, kuidas lõukoerad lambukestega seltsis rohtu mugivad, on ju mõnedki unistanud, sedasi pidi taevas või rahuriigis olema. See viimane on siitpoolt vaadates küll nii kaugel kui veel vähe olla võib...

iseenda ukse taga

Koputan uksele. Keegi ei hõika, ei kutsu sisse. Astun ometigi, sest see on mu koht. Nüüd on.

Varem mul sellist kohta ei olnud. Ma ei tea, kas siia üldse kedagi kutsun ja kui kutsun, siis kas keegi tuleb. No eks tulevikus näeb.

Nüüd on see siis olemas.

Tehtud.

***

Täna oli esimene tõeliselt kevadine kevadpäev. Koristasin õuelt kõike seda, mida koerad pika lumeta ja lumise talve jooksul välja on nihverdanud. Iga kord, kui kurjavaimusid õue lasen, kontrollin teistel suukoopad üle, et ega kontrabanti pole. No jagub, küll konfiskeerin sokke, tühje kodujuustu- ja määrdejuustutopsikuid ja väikesi mänguasju... Ometi leidsin seda, teist ja kolmandat päris mitu ämbritäit, mis kõik rändas prügikasti. Kahjuks on maa riisumiseks veel liiga märg, küll küüned sügelevad kraapima. Ehk saab mõne päeva pärast juba.

Puispojeng on vist elus. Teised pojengid mõned kah, aga kas kõik, ei tea veel. Tundub, et põõsasmaranaid on mitmed välja läinud. Tulbid pistavad ninu mullast, krookusedki. Kirss-kontpuud on kuivanud, ehk ajavad kusagilt altpoolt midagi välja. Põisenelad on poolsurnud. Kibuvits välja läinud. Tuul ja päike on väikese kuuse ära kõrvetanud. Oma viga muidugi, oleksin pidanud varjukangaga katma, ent ma ei ole eriline varjendaja. Mis tahab kasvada, see kasvagu ja mis tahab välja minna, see mingu. Ei saa minust putitajat. Roose üritasin putitada, mida talv ei võtnud, selle võtsid koerad üles. Maa all mutid ja mügrid, peal koerad ja saa siis aru, kummad teevad suuremat paha.

Häving, häving, häving. Kevadel, lootuse ja tärkamise ajal loendan laipu oma aias ja meel on must kui madal lagi me toal.

Eelmine talv viis mu arust kõik, mis viia oli. Viis aedvaagi ja floksid, viis kobarpea, suurema osa iiristest ja tahtmise üldse midagi teha. Kurat. Aega ja raha paned siia aeda nagu muda ja siis tuleb paar päeva miinus kolmkümmend palja maa peale ja kõik on sile. Hakka aga uuest peale jälle.

Nüüd tuleb tõdeda, et isegi lumikellukesed mu aias on välja läinud. Priimulad - ei paista ühtki, ehk tulevad veel. Lohutan ennast, aga tunnistan samas, et ega ma ise seda eriti ei usu.

Aga kirjuleheline kontpuu on alles ja tema raagus ruuguses on mingit lootust.

***

Tubastest värkidest. Lihasöömatus kestab. Vastlapäevast alates, otsustasin, ei võta ma suu sisse mitte midagi, millel on jalad. Ei lindu, ei looma. Erandi teen siiski kaladele ja mereelukaile, sest nende jaladki on säärased tinglikud pigem. Piimatooted ja munakraami olen ka jätnud oma toidusedelisse, et üleminek poleks nii kole järsk. Esialgu teen endaga loomkatseid kuni lihavõtteni ja vaatan, mis edasi saab. Igastahes on tunne, et energiat on juurde tulnud ning väsimus ja tülpimus ei vaeva. Ja oleks nagu mõni kilo maha läind... see võib küll vaid tunduda, sest viimati sai seda delikaatset arvnäitajat tuvastatud küll üsna ammu, mistõttu võrdlusmaterjal võib olla vananend.

Ega see eesti traditsioonilisele pekiköögile selja keeramine pole lihtne - nõuab fantaasialendu ja viitsimist vaadata inspiratsiooni järele mujal ringi. Nii olen ära proovinud suure osa sojatoodetest - näiteks sojahelvestega ühepajatoit on päris armas - kui ka oad tomatikastmes, mis senini olid poeriiulil silmahakanuna vaid õlakehituse pälvinud. Täna keetsin kartuli-kaalikaputru. Meestele saab siiski lihatükk kummalegi juurde praetud, sest ega nemad pole segi pööranud, vennaihu on nende hingekesele üha armas.

***
Uudised ajavad nutma. Ei kommentaarigi kohe.