manifesteerumisest

Ei tea, kas aja märk või niisama elujärk sealmaal, ent ühtäkki põrkas pähe, et valitseb meinstriim-manifesteerumine. Ehk on see valimiste järelkaja - vasakpoolsed, parempoolsed, nii- ja naasugused, muulased, marurahvuslased, feministid, igasugu muud möirahullud liiguvad, loovad, lehvitavad.

Inimene justkui ei saaks enam lihtsalt inimene olla, vaid peab ilmtingimata veel keegi olema. Ja see veel keegi inimese sees ja kõrval sunnib ilmtingimata vihkama teistsuguseid. Valge vihkab neegrit ja vastupidi, heterod ei salli geisid (no miks küll?), noored ei seedi penskareid ja need arvavad, et noorus on hukas, pronkskuju pooldajad ja vastased käivad käsipidi koos. Üks konfrontatsioon ajab teist taga ja väljaspool igasugust kahtlust näib olevat eeldus, et kõik need, kes on mõnes teises frondis, tuleb maha suruda, sest nad on kahjulikud ja soovivad maapealset põrgut. Feministid tahaksid kõik mehed ära kohitseda, vasakpoolsed võtaksid rikkamatelt kõik ja jagaks selle vaestele, tööandjad pigistaksid töövõtjaid viimase veretilgani ning igasugu mudakoonud, rätipead, neegrid ja venelased tuleks lihtsalt maha tappa, sest neid ei ole kellelegi vaja. Ma saaks veel kuidagi aru, kui kisma käiks viimase veepudeli pärast kõrbes, aga sallivus ja mõistmine ei peaks ju olema piiratud ressurss, või on?

Kui saaks kuidagi nii, et inimesed oleksid eelkõige inimesed ja alles seejärel tõekspidamised ja ideed! Sellest unistamine ilmselt on sama lühinägelik ja lapsik kui tahta õnneliku vaeslapse kombel jaanuarikuus metsast maasikaid leida ja loota, et kõik kaksteist kuud korraga külla tulevad. Sellest, kuidas lõukoerad lambukestega seltsis rohtu mugivad, on ju mõnedki unistanud, sedasi pidi taevas või rahuriigis olema. See viimane on siitpoolt vaadates küll nii kaugel kui veel vähe olla võib...