Reede, 23. märts 2007

iseenda ukse taga

Koputan uksele. Keegi ei hõika, ei kutsu sisse. Astun ometigi, sest see on mu koht. Nüüd on.

Varem mul sellist kohta ei olnud. Ma ei tea, kas siia üldse kedagi kutsun ja kui kutsun, siis kas keegi tuleb. No eks tulevikus näeb.

Nüüd on see siis olemas.

Tehtud.

***

Täna oli esimene tõeliselt kevadine kevadpäev. Koristasin õuelt kõike seda, mida koerad pika lumeta ja lumise talve jooksul välja on nihverdanud. Iga kord, kui kurjavaimusid õue lasen, kontrollin teistel suukoopad üle, et ega kontrabanti pole. No jagub, küll konfiskeerin sokke, tühje kodujuustu- ja määrdejuustutopsikuid ja väikesi mänguasju... Ometi leidsin seda, teist ja kolmandat päris mitu ämbritäit, mis kõik rändas prügikasti. Kahjuks on maa riisumiseks veel liiga märg, küll küüned sügelevad kraapima. Ehk saab mõne päeva pärast juba.

Puispojeng on vist elus. Teised pojengid mõned kah, aga kas kõik, ei tea veel. Tundub, et põõsasmaranaid on mitmed välja läinud. Tulbid pistavad ninu mullast, krookusedki. Kirss-kontpuud on kuivanud, ehk ajavad kusagilt altpoolt midagi välja. Põisenelad on poolsurnud. Kibuvits välja läinud. Tuul ja päike on väikese kuuse ära kõrvetanud. Oma viga muidugi, oleksin pidanud varjukangaga katma, ent ma ei ole eriline varjendaja. Mis tahab kasvada, see kasvagu ja mis tahab välja minna, see mingu. Ei saa minust putitajat. Roose üritasin putitada, mida talv ei võtnud, selle võtsid koerad üles. Maa all mutid ja mügrid, peal koerad ja saa siis aru, kummad teevad suuremat paha.

Häving, häving, häving. Kevadel, lootuse ja tärkamise ajal loendan laipu oma aias ja meel on must kui madal lagi me toal.

Eelmine talv viis mu arust kõik, mis viia oli. Viis aedvaagi ja floksid, viis kobarpea, suurema osa iiristest ja tahtmise üldse midagi teha. Kurat. Aega ja raha paned siia aeda nagu muda ja siis tuleb paar päeva miinus kolmkümmend palja maa peale ja kõik on sile. Hakka aga uuest peale jälle.

Nüüd tuleb tõdeda, et isegi lumikellukesed mu aias on välja läinud. Priimulad - ei paista ühtki, ehk tulevad veel. Lohutan ennast, aga tunnistan samas, et ega ma ise seda eriti ei usu.

Aga kirjuleheline kontpuu on alles ja tema raagus ruuguses on mingit lootust.

***

Tubastest värkidest. Lihasöömatus kestab. Vastlapäevast alates, otsustasin, ei võta ma suu sisse mitte midagi, millel on jalad. Ei lindu, ei looma. Erandi teen siiski kaladele ja mereelukaile, sest nende jaladki on säärased tinglikud pigem. Piimatooted ja munakraami olen ka jätnud oma toidusedelisse, et üleminek poleks nii kole järsk. Esialgu teen endaga loomkatseid kuni lihavõtteni ja vaatan, mis edasi saab. Igastahes on tunne, et energiat on juurde tulnud ning väsimus ja tülpimus ei vaeva. Ja oleks nagu mõni kilo maha läind... see võib küll vaid tunduda, sest viimati sai seda delikaatset arvnäitajat tuvastatud küll üsna ammu, mistõttu võrdlusmaterjal võib olla vananend.

Ega see eesti traditsioonilisele pekiköögile selja keeramine pole lihtne - nõuab fantaasialendu ja viitsimist vaadata inspiratsiooni järele mujal ringi. Nii olen ära proovinud suure osa sojatoodetest - näiteks sojahelvestega ühepajatoit on päris armas - kui ka oad tomatikastmes, mis senini olid poeriiulil silmahakanuna vaid õlakehituse pälvinud. Täna keetsin kartuli-kaalikaputru. Meestele saab siiski lihatükk kummalegi juurde praetud, sest ega nemad pole segi pööranud, vennaihu on nende hingekesele üha armas.

***
Uudised ajavad nutma. Ei kommentaarigi kohe.

Kommentaare ei ole: