maaleht ja marukevad

Jah, mineva nädala Maaleht jäi täna õhtupoole salatit näsides ette. Lappasin teist - on nii priske lugemisetükk, et sellest üheks õhtuks enam kui küll. Isiklik tava on, et neljapäevast postkastilaadungit loen terve nädalavahetusegi. Ja mis mulle silma jäi - Maret Maripuu kirjatükk. Maalehes siis.

Mitte, et ma pealinna kunagist reformistlikku asepead ja praegust asespiikrit hirmsasti fännaksin, aga et kõrge naispoliitik on siinmail vaid pisut tavalisem kui valge vares, sestap nende kirjatükka ikka loen, et leida, ons nende väljaütlemistes vähem ärplemist ja enam mõistlikkust, nagu soolisist stampidest lähtuvalt arvata võiks. Ja mis seesinane seekord väidab, on üsna populistlik ja tendentslik. Ei tea, miks küll selline väljaanne nagu ML võtab proua Maripuu kirjatüki avaldada?

Kakskeelsete tänavasiltide keelamine ja sealjuures silmade pööritamine, nagu oleks tegu ääretult tulise emakeelekaitsega, pole ju muu kui puhas pläma ja populism. Kui avalikele äridele ja asutustele võib kuratteabmis ükskleelseid - aga mitte eestikeelseid - nimesid panna täpselt nii, nagu kellegi arunatuke võtab ja keegi ei köhi. Ei saagi köhida, kohe läheb raha kurku. Venekeelne tänavanimetus on vähemasti eestikeelse all ja sellega kõrvuti, aga kokakoolaplaasa on ainult plaasa ja eestikeelset tõlget pole lootagi. Ei ole ega tule ja mitte keegi ei nõua, ükski poliitik ei kobise.

Aga edasi läheb asi veel hullemaks. Emakeeleõpetajad, arvab lugupeetud proua, peavad olema need, kes õpilastele sisendavad elutarkust ja lugupidamist eesti keele vastu, et "harjuda oma iseseisval maal vastutama ja tahtekindlust välja näitama, me ei vaja selleks enam kupja piitsahoopi ega partei suuniseid." Ilus mõte, tõepoolest, seda enam, et emakeelt õpetatakse pigemini valikvastustega testide teel ning kirjandite kirjutamine kui õpilastele vastumeelne, ebapopulaarne ja aeganõudev tegevus on peaaegu välja surnud, neid pooleteistleheküljelisi lihtlausetega asju, mida mu võsuke kirjandite pähe kooli viis, ei ole võimalik mu arust kirjanditeks pidada. Ilus tsitaat tõesti, pole miskit ütelda. Sellest hoolimata ei parane siinmaal miski, kui kogu eesti keele kaitse jääbki piirduma venekeelsete turumuttide mõnitamisega ja tänavasiltide valmistajaile tööpõllu juurderaadamisega. Senikaua kui aalekokkareenad uhkesti oma nimesid kannavad, ei parane miski.

Kuigi viimase nimi võiks olla hoopis Kukepärdi rehi.

***

Üritasin omal moel teha head salatit. Kitsejuust, lehtsalat, salatsigur, tüümian, mõnus sinepi-mee-õlikaste ja ilusad viilukad keedupeeti juures ja seedriseemned kõige otsas. Ära põlati. Pistsin ise teiste ülejäägid pintslisse ja ägan nüüd omaette. Jubehea oli. Pole lihtne olla dieedil, suisa vastupidi, raske on olla. Praegu.

***
Need lumed, need lumed on läinud,
jäänd järele tumedad veed.
Need lumed, need lumed on läinud,
neil kannul on lagunend teed.
Kes vainudel ringi on käinud
ja paisuvaid pungasid näinud –
nii tärkvel ja ärkvel on need!

Ja juured, mis käärivas mullas
nii aplasti elus on veel,
just juured, mis käärivas mullas,
neis mahlad, mis juba on teel;
kuid lehed on praegu veel pungas,
ehk küllap seal õisigi hulgas,
on puhkemispillerkaar eel.

Küll palju on kevades ootust
ja seljasirutust sees -
on igas kevades ootust
ja põnevust justnagu tees,
mis jalge all kutsuvalt keksib
ja voorte vahele eksib,
lõpp kusagil kaugustes.